Kogu elu on üks elundikaubandus?

Sofi Oksanen Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Mullu Soomes ilmunud ning tänavu eesti keelde tõlgitud «Koertepark» on Sofi Oksaneni kuues romaan. Kvaliteedi ja kirjandusliku käekirja poolest asetub see oma eelkäijatega ilusti ühte ritta. Ka siin annavad tooni postsovjetlik minevikutaak, üle riigipiiride ulatuvad perekonnalood, põlvkondadevahelised suhted ja personaalsed psüühikatraumad. Oksaneni talendi austajatele on «Koertepark» lektüürivalikuna turvaline kindla peale minek. Mingis mõttes liigagi turvaline. Oksanenist on kujunemas iselaadne žanrikirjanik.

«Koerteparki» võib nimetada ajalooliseks ja psühholoogiliseks põnevusromaaniks, mis jätkab nii autoripositsiooni, tundetooni kui ka struktuuri poolest sama liini kui kolm teost Oksaneni varasemast viiest: «Stalini lehmad» (2003), «Puhastus» (2008) ja «Kui tuvid kadusid» (2012). Neis kõigis portreteerib Oksanen tavalisi inimesi, kes jäänud ajaloo tõmbetuulte kätte; inimesi, kelle elusaatuse ja karakteri määras suuresti riigivõimu ja majandusliku korra vahetumine, mis tõi neist enamasti välja halvima, muutis nad moraalseteks värdjateks.

Romaani sündmustikku ja karakteriloomet suunavad ajaloo pööripäevad on Nõukogude Liidu lagunemine 1990. aastate alguses ning Ukraina 2004. aasta oranž revolutsioon; kauge, ent tagantjärele olulise sündmusena suunab peategelase – 1980. aastate alguses Tallinnas sündinud naise – ning tema ema kultuurilist ja rahvuslikku identiteeti ka 1949. aasta küüditamine, mis paiskas ta vanaisa väljasaadetuna Eestist Irkutski oblastisse ning aitas seeläbi otseselt kaasa perekonna venestumisele.

Oksanen armastab autorina traavida eri ajaplaanide vahel ning neid omavahel pikaldaselt, ent metoodiliselt kokku traageldada, muutes tervikpildi kujutatud sündmustest ja karakteritest seeläbi mitmekihiliseks ning pannes need kihid üksteisega dialoogi pidama. «Koertepargi» sündmused on ta pillutanud 1992. aasta Tallinnasse, 1992.–2009. aasta Ukraina piirkondadesse ning 2016. aasta Helsingisse.

Oksaneni stiil, teemavalik ja autorihoiak võivad meeldida või mitte (mulle on enamasti meeldinud), aga seda tuleb küll tunnistada, et kirjutada ta oskab. Ning sealjuures kirjutada nii, et oleks põnev. «Koertepargi» lugu, mis esitatud peategelase minavormis seletuskirjana, algab lugejale keskelt ning kerib end spiraalsete ringidena korraga lahti nii oma alguse kui ka lõpu poole. Ning seega tuleb tagajärg sageli enne põhjust – kunstiline võte, mida kohtame muidu peamiselt krimikirjanduses.