Anett: suhted on tihti iseennast matvad

Anett on nähtus. Kõrva järgi pakuks, et selline mesine ja siidine soulihääl kuulub mõnele tõmmunahalisele, pool sajandit praktiseerinud artistile kusagil New Orleansi laval. Aga ei! Anett on vaid 27-aastane eesti lauljatar. Kuidas ta ometi nii küpselt kõlab? Millega ta «Eesti Laulul» rahvusvahelise žürii ära võlus? Samasugust muusikamaagiat saadab korda Aneti esimene kauamängiv «Morning After». Kuidas ta seda teeb? Anett lööb väga avameelselt kaardid lauale.

Võsu

Märtsis, kui eriolukord kehtestati, tundsin ootamatult, et on aeg kott kokku pakkida ja linnast minema pageda. Tulin paariks nädalaks Võsule. Selle kohaga on mul tugev side, olen siin lapsest saati suvitanud. Vahetult pärast Võsule tulekut kirjutasin siin ka loo «Lay Your Cards Down».

Tundsin, kui mõnusalt rahulik siin on, elutempo hoopis teine. Sain aru, et siin olen ma palju rohkem mina ise. Üksiolek oli nagu iseenda juurde jõudmine. Vajasin linnarütmile vaheldust.

Tihtipeale on popmuusikas häält hästi palju töödeldud, need artistid võivad laivis liiga suure kontrasti tekitada. Publik kuulab ja on segaduses: oot-oot, see pole ju üldse see, mida ma enne kuulasin!

Nii otsustasingi Võsule jääda, elan aasta ringi siin ja kirjutan muusikat.

Anett kolis rahvarikkuse ja müra eest Võsule. «Iseendale olen ma siin palju lähemale jõudnud.» Foto: Renee Altrov

London

London on andnud mulle avatuse ja julguse teha muusikas just seda, mis on päriselt minulik. Esimest korda läksin sinna 15-aastasena muusikakooli suvekursusele. Järgnevad kaks suve jätkasin samal kursusel ja 18-aastasena võtsin Eesti koolist puhkuse ja läksin aastaks laulmist õppima London Music Schooli. Eestis olid minu muusikalistel katsetustel mingil määral stiilipiirid ees, rütmimuusika eriala, see on limiteeritud. Kuid Londonis langesid kõik need piirid eest! Minu lauluõpetaja oli küll džässartist ja lähenes õpetamisele läbi džässi, mis on õige, annab tugeva tehnilise aluse. Džäss arendab väga kõrva ja see pole just kõige kergem žanr. Aga ma tundsin nii selgelt, et sealne õpe oli palju avatum eri stiilidele, see kogemus julgustas mind palju rohkem katsetama. Pani mind fakti ette, et pean iseseisvalt ära tundma, mis on see, mida ma ise muusikas öelda tahan, millest laulda ja kuidas. Puutusin Londonis kokku väga paljude muusikutega, kes on muusikaäris tänaseni tegevad, mitmetest said mu head sõbrannad, aga ülearu paljudega pole ma suhtlema jäänud. Sellest on pea kümme aastat juba möödas ka praeguseks – issand kui hirmus!

Anetil on taskus jazzlauljatariharidus Eestist ja lauluõpingud Londonis. Lisaks imelisele häälele oskab ta seda kasutada ning jõuda meistritasemele, kus «laulmine peab tulema loomulikult, voolama, pingutuseta». Foto: Renee Altrov

New York

New Yorgist sai plaat «Morning Arter» tugeva tõuke. Minu mänedžer Liisi Voolaid tutvustas meid New Yorgis tegutseva helilooja ja produtsendi Ms Madliga (Madli Kents) mullu septembris. Ma ei liialda, öeldes, et see kohtumine oli albumi algust tähistav hetk! Olime mõlemad teisest kuulnud, tema mind laulmas, mina seda, kuidas ta end muusikaliselt väljendas. Klappisime kohe, kusjuures oleme ühel lainel ka inimestena, seda on raske isegi kirjeldada – koostöö oli nii orgaaniline!

Mina ja Madli oleme muusikutena mõlemad väga avatud katsetustele. Võin kirjutada väga isiklikest teemadest, panna iseennast mingi filtrita loomingu sisse. Luua tuleb hästi vabalt! Aga hinnata, mis välja tuli, ratsionaalselt. Mina ei kirjuta kunagi muusikat teadlikult valemisse, näiteks nii, et kaheksa takti ja siis peab kindlasti refrään tulema. Nautisin väga seda, et Madli suhtumine oli minu omaga nii sarnane – just parajalt vabadust ja ratsionaalsust.

Madlil on äge käekiri, ta kasutab julgeid saunde. Kui mina muusikat kirjutan, siis kujutan kohe ette, millise iseloomuga võiks see kõlapildilt olla ja produktsioonist tulla. Madli puhul tuli välja midagi hoopis muud, kui eeldasin, aga midagi hoopis paremat! Ta oskab avardada minu muusikahorisonti.

Albumile tegime koos neli lugu. Kolm neist alustasime New Yorgis ja edasi toimis meie koostöö kaugsuhte formaadis. Ma sain aru, et piirid tegelikult üldse ei loe! Praegune aeg õpetab olema avatud ja leidma uusi lahendusi. Muusikat saab luua koos sellega, kellega koos sa tahad luua. Seal ei ole mingit vahet, kas ta on su kõrval, 10 km kaugusel või teisepool ookeani.

Anett pole kunagi ärganud hommikul otsusega, et hakkan nüüd souli tegema. See nõudlik stiil on tema juurde loomulikul teel ise jõudnud. Foto: Renee Altrov

Soul

Mul ei ole mitte kunagi olnud, et ärkan hommikul üles ja otsustan: nii, nüüd hakkan souli tegema! Ja mulle pole üldse tähtsad žanripiirid, mu plaadil on ka kaasaegse R&B hõngu, mulle meeldib biit, isiklikkus, väga ausad sõnad. Mul on džässmuusika taust, olen džässlaulu Tartus Elleri koolis õppinud. Kunagi bändiga Wilhelm tegime indie’likku asja, folgisugemetega. Kuid soul on ajas kujunenud minu lemmikstiiliks, ma tunnen, et olen sinna orgaaniliselt sisse kasvanud.

Nagu nimigi ütleb, nõuab see mingi hulga julgust, et oma hing nii lahti tõmmata, et see teise inimese hinge kõnetaks. Ainult täiesti siiralt saabki sellist muusikat teha. Eestis on peale minu soulilikke hääli paar tükki veel, näiteks Rita Ray ja Yasmyn. Mõlemat ma väga imetlen ja nad teevad ka mu plaadil kaasa.

Öeldakse, et nõudlik stiil, niimoodi ma ka pole mõelnud. Pole kunagi juurelnud, mis eeldused mul on või millise muusika jaoks ma sobin – minu muusika lihtsalt voolab loomulikult minu seest välja. Aga seda tunnistan küll, et selline stiili nõuab väga avatud olemist isiklike kogemuste vallas, julgust ennast peegeldada läbi muusika. Ma tahan alati, et minu sõnumid kuulajas kaasa kõlaks, et need oleks suhestatavad.

Küps hääl

«Eesti laulul» imestati küll, et kuidas selline küps kõla, kui olen 27-aastane. Keegi ei tea ju, kui palju muusikat on kellegi elus varem olnud. Mina laulan juba 11-aastasest peale. Alustasin viiulimängust, laulu võtsin lisaerialaks. Ausalt öeldes ma ei mäleta, et oleksin tundnud mingit suurt kutsumust lauljaks saada. Olen muusikast lihtsalt alati väga lugu pidanud. See, et ma praegu laulan, on õnnelike kokkusattumiste töö. Mingi hetk tundus, et natukene on nagu annet ka.

Ma ise tunnen, et mu hääl on väga ümar, üsna mesine. Olen alati suhtunud laulmisesse nagu hästi loomulikku tegevusse. Pean küll vajalikuks hääle kasutamise tehnikate arendamist, häält tuleb treenida ja vormis hoida – kuid laulda tuleb loomulikult, endale omaselt.

See on väga lihtne lõks, et imetled mõnd iidolit ja hakkad alateadlikult üle võtma tema maneere, mis sinu jaoks on täiesti ebaloomulikud. Püüan sellest teadlikult hoiduda.

Sulatav siirus

Lavakogemus mängib väga suurt rolli, et sa publiku ees ei takerduks millessegi kõrvalisse, püsiksid oma tundes ja oleksid täiesti siiras. Mina olen laulmisega pikalt tegelenud ja igast õppetunnist hindamatu kogemuse võtnud. See kasvatab sind artistina. Enne «Eesti laulu» polnud mul küll sedavõrd suure lava kogemust, aga kui oled esinenud kõigis võimalikes tingimustes – astunud tühjas saalis lavale, mõnekümne ja mõnesaja inimese ette..., – siis mõni tuhat ja mõnikümmend tuhat ei olegi nii erinev!

Ma tundsin, et olen selleks valmis. Saan minna lavale, olla täiesti avatud ja tean, mida siia tegema olen tulnud. Selliseid olukordi on palju, kus lavanärv võib vokaalse soorituse nullida.

Mulle meeldib tohutult just see ehedus, kus sa astud lavale, kaob kõik muu ja oled kuulajaga siiras. Lavanärviga ma tegelen siiani, aga nüüd juba tean: vahet pole, mis on enne, samal hetkel, kui esimese sammu laval teen, langevad kõik pusletükid õigele kohale, kõik on paigas, mina olen õiges kohas ja saan olla ainult muusikas.

Aneti lugudes segunevad nukruse murtudtoonilised noodid lootusrikka helgusega. Mida rohkem kuulad, seda sügavalt südamesse lõikab. Foto: Renee Altrov

Välisžürii vaimustus

Ma usun, et tean, miks meie «Write About Me» «Eesti laulu» konkursil selgelt esile tõusis. Ma arvan, et «Eesti laulu» võistlus on väga seotud sellega, et võitja sõidab riiki esindama Eurovisioonile. Ja milline on eurolugu – selle kohta on mingi kindel formaat meil kõigil väga tugevalt kõrvus.

Meie lugu erines täielikult tavalisest euroloost.

Olen mõelnud, et ei peaks nii raamides mõtlema. Jah, pikka aega on võitjaks tulnud ridamisi ootuspäraseid eurolugusid, aga viimased aastad on alati võitnud midagi värsket ja alternatiivset. Muusikas on isiklikumad ajad. Mis on ilus.

Teine asi, miks mõni lugu hinge läheb, on sisu, millega sa kuulajana suhestud. Üht ja sama asja on võimalik väga erineval viisil väljendada. Mind paelubki see tundekeele varjundirikkus, kuidas saab asju öelda. Ja esituses on oluline, et iga sõna, mis artist laval laulab, oleks usutav, et ta tõesti elaks sedasama laval läbi. Mina tean, et seda ma ka tegin. Kõik see kokku mõjutas rahvusvahelise žürii üle ootuste positiivset tagasisidet. Ma olin väga tänulik, aga ikkagi üllatunud! Häid laule oli sel aastal palju ja see oli suur au, et meie lugu niimoodi silma ja kõrva jäi.

Anett x Fredi, Eesti Laul 2020 finaalis. Postimehe muusikanõukogu kirjutas Aneti kohta nii: «Ebareaalne, kui äge hääl on Anetil. Ja mida kõike ta sellega teha suudab. Tahaks pikka kontserti selle seltsis veeta, kolm minutit eurolaval on narrimine.»  Foto: Margus Ansu

Eestlaste toetus

Kui me looga poolfinaali pääsesime, ei ennustanud mitte keegi meile mingit suurt edu. Mulle endale tundus, et kuulajaid suutsin ma veenda alles laval. Efekt tekkis siis, kui inimesed päriselt nägid, kuidas muusika sünnib ja kes on inimesed selle loo taga. Pärast lava tundsin ma kohe suurt toetust.

Tihtipeale on popmuusikas häält hästi palju töödeldud, need artistid võivad laivis liiga suure kontrasti tekitada. Publik kuulab ja on segaduses: oot-oot, see pole ju üldse see, mida ma enne kuulasin! Minu puhul on laiv just see, mis lugu võimendada aitab.

Jah, natuke aega läks, aga lõpuks võeti mind väga hästi vastu. Meeletu arv inimese hääletas ja arvas, et just see lugu peaks võitma. Ma olin rabatud, kui seda arvu kuulsin. Nii et oleks ülekohtune öelda, et välismaised eksperdid mõistavad mind paremini kui siinne publik. Minu seljataga oli suur osa Eesti inimeste toetust, ma olen väga tänulik.

Anett usub, et võitis kuulajate poolehoiu laval, laiv on tema trump. Foto: Margus Ansu

Suhted

Minu muusika... jah, väga palju lugusid on suhetest kirjutatud. Olen öelnud ühe albumi kohta, et see on nagu pohmell pärast eriti halba lahkuminekut. Aga «Morning after» ei ole lahkuminekualbum. See on endaga kokkusaamise album. Plaadi suur esitluskontsert nihkus tänase olukorra tõttu 14.maile, aga tahan tuua selle isikliku plaadi Alexela kontserdimaja väärikale lavale, koos laiendatud koosseisu ja erikülalistega.

Plaadi nimilugu kujutab hetke pärast tormi. Istud rahulikult maha, vaatad tagasi ja mõtestad lahti, et mis see nüüd siis juhtus. Kokkuhakkamised ja lahkuminekud on ju osa meie kõigi elust ja see on tegelikult teekond iseendaks kujunemisel isiksusena. Suhted on tihtipeale iseennast matvad.Tahame nii väga teisele sobida, talle meele järele olla, et läheme tema nägu. Unustame, kes oleme endana.

Anett ja tema manager Liisi Voolaid Foto: Renee Altrov

Ja kui suhtest välja astuda, mis siis alles jääb? Kuidas ennast leida?

Arvan, et uus album annabki edasi seda, et tuleb olla elutervelt isekas, haavatav ja aus. Enda vastu kenam olla, väärtustada ennast ka suhtes olles. Olla loomulik – see on hea tunne, milles elada, aga sinna pole alati lihtne jõuda.

Julgus iseendaks olla – see teema on mind väga kõnetanud. See on OK olla nii haavatav kui tugev, nii teistega arvestav kui isekas. Oma soovid tohib ja tulebki julgelt välja öelda. Iga meie tegu ja soov ei pea kellelegi teisele sobima ega üldse kellegi teise kaudu käima.

Suhe ei pea olema ilmtingimata kellegi teisega seotud. Ma tunnen ja näen muusika kaudu, et väga tähtis on inimese elus suhe iseendaga. Maale kolimine ja looming on ühendatud – ilma segajateta siin metsamajas olen saanud palju ennast otsida ja mõtestada lahti, kes ma olen ja olla tahan. Ma olen õnnelikum, kui mõistan paremini oma mõtteid.

Anett pidi tänase olukorra tõttu värkse plaadi esitluskontserdi küll edasi lükkama, kuid 14.mail toob ta väga isikliku plaadi Alexela kontserdimaja väärikale lavale, koos laiendatud koosseisu ja erikülalistega. On, mida oodata. Foto: Renee Altrov