KOMMENTAAR ⟩ Kümme aastat araabia kevadest: tabamatu stabiilsus

Egiptuse Kairo Tahriri väljak 23. novembril 2020 ja 18. veebruaril 2011, kui rahvamass tähistas president Hosni Mubaraki kukutamist. Foto: KHALED DESOUKI/AFP/Scanpix

Tuneesia tänavamüüja Mohamed Bouazizi pani end 17. detsembril 2010. aastal põlema, kui teda löönud, alandanud ja altkäemaksu nõudnud politsei oli temalt konfiskeerinud puuviljakäru müügiloa puudumise tõttu. Bouazizi meeleheitlik samm tõi kaasa ülestõusud kogu regioonis, kus miljonid inimesed ei näinud aastakümneid valitsenud autokraatse võimu all lootust paremaks tulevikuks.

2014. aastal Politicos avaldatud artiklis kirjutas ajakirjanik Hisham Melhem, et araabia tsivilisatsioon on kokku kukkunud. Verised ülestõusud puhkesid Süürias, Jeemenis ja Bahreinis ning vaid viimases suutis valitsev võim julgeolekuorganite toel kodusõja puhkemist vältida.

Omaanis on uus kuningas, ent valitsemises muudatusi pole tehtud. Kuveidis pole 2011. aastal massimeeleavaldustel nõutud poliitilise reforme ellu viidud. Human Rights Watch iseloomustab Marokot kui lõpetamata reformide kuningriiki. Jordaania suutis vältida naaberriikides toimunud veriseid konflikte, ent ka seal tõid majandusmured 2011. ja 2018. aastal inimesed tänavatele. Eelmisel aastal vahistati mitmed aktivistid ja protestide liidrid.