Juhtkiri ⟩ Tuul Eesti 200 purjedes

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Erakonnareitingute pingereas on Eesti 200 jätkuvalt tõusuteel
• Sellele pani aluse pani aluse Roheliste algatatud petitsioon
• Tõnis Saartsi hinnangul määrab Eesti praegust poliitilist agendat EKRE

Värskete erakonnareitingute pingereas on Eesti 200 jätkanud jõudsalt poolteist kuud kestnud tõusu. Veel oktoobri keskel oli erakonna toetus 7,5 protsenti, nüüd on see kerkinud peaaegu kaks korda – 13,5 protsendini. Eesti 200 populaarsuse kasv ei ole juhuslik, vaid osa erakonnamaastiku suuremast ümberkujunemisest.

Tänases lehes on Norstati tehtud värske erakondade populaarsusküsitluse kokkuvõte, mis näitab Eesti 200 tõusu kõrval ka Reformierakonna ja EKRE reitingu mõõdukat langust, samas kui Sotsiaaldemokraatide, Keskerakonna ja Isamaa toetus püsib enam-vähem muutumatuna.

Politoloog Martin Mölderi analüüsi järgi ei ole EKRE toetajaskond absoluutarvudes kahanenud, langus on tingitud sellest, et erakondlikku eelistust mitte omavate vastanute osakaal on oluliselt vähenenud. Suurim osa neist on hakanud toetama Eesti 200.

Politoloog Tõnis Saartsi hinnangul määrab Eesti praegust poliitilist agendat EKRE, samas kui Eesti poliitika pikaajalised peavooluparteid ei ole sellele suutnud vastukaaluks esitada mõjusat narratiivi. Eesti 200 tõus näitab, et selline narratiiv on sündimas ja erakond on õigel ajal suutnud end sellega siduda.

On kurioosne, et Eesti 200 tõusule pani aluse Roheliste algatatud petitsioon perekonnaseaduse muutmiseks, millele praegu on alla kirjutanud üle 35 000 inimese. Rohelised kutsusid petitsiooniga liituma ka teisi erakondi, kellest osa ei soovinud ja osa jäi liiga kauaks mõtlema. Kuid Eesti 200 ei kõhelnud ja võitis sellest sammust rohkem kui ürituse algatanud erakond.

Petitsioon ise tõenäoliselt selles seatud lõppeesmärgile ei vii, kuid Eesti 200 on näidanud end poliitilise jõuna, kes suudab koondada rahulolematuid EKRE ja laiemalt kogu koalitsiooni vastu küsimuses, mis on praegu poliitikaelu keskmes. Kuigi opositsioon räägib, et abielureferendum on ebaoluline ja abielu on nagunii juba mehe ja naise liit, siis mõistavad tegelikult kõik, et küsimus jääb poliitilisse agendasse, seni kuni leidub toetust samasooliste abielu seadustamiseks. Ja ennustada võib, et see toetus ei kao lähematel aastatel kuhugi.

Eesti 200 on näidanud end poliitilise jõuna, kes suudab koondada rahulolematuid EKRE vastu.

Seega tuleb abielu määratlemise küsimuses varem või hiljem seisukoht võtta ka teistel. EKRE-l on kõik selge ja taganemist siin ei ole, Isamaa heitleb praegu kodusõjas sama küsimuse üle. Ülejäänutel seisab see paratamatu valik veel ees. Ükspuha kummale poole nad kalduvad, kaotavad nad osa oma toetajaist, kes leiavad alternatiivi või jätavad valimata.

Protsessi tulemusena kujuneb Eesti poliitmaastik olemuslikult teistsuguseks ja suurima muutuse teeb selles tõenäoliselt läbi Keskerakond. Kui nende tugevus on seni püsinud vene valijate lojaalsusel, kellel tegelikult alternatiivi polnud, siis uue konservatiivsuse-liberaalsuse vastanduses jagunevad vene valijadki kaheks. Ning Eesti 200 oma jõulise toetusega ühtsele eesti koolile tõmbab enda poole nooremad ja liberaalsemad neist.

Konservatiivsemaks muutuv Keskerakond, EKRE ja Isamaa tükid jäävad ühele poole. Reformierakonnal ja sotsidel tuleb leida viis, kuidas tulla välja Eesti 200 varjust, kes on neil tuult purjedest ära võtmas. Võtmeküsimuseks kujuneb siis see, kas Reformierakonna konservatiivsemad toetajad lepivad, kui Reformierakond saab tagasi oma liberaalse hingamise või mitte.