Režissöör Lauri Randla: Inimesed mässavad ja kapriisitsevad nagu teismelised

«Hüvasti, NSVLi» režissöör Lauri Randla ühes filmi võttepaigas Balti jaamas Tallinnas. Foto: Sander Ilvest

Mõni Eesti film jõuab rahvusvahelisse meediasse juba enne esilinastust. Soomlaste Yle teatas siis, kui oli plaan mõned linnad koroonahirmus kinni panna ja teedele tõkked seada, et soomlased võiksid õppida elu suletud linnades Lauri Randla filmist «Hüvasti, NSVL». Aga kuna kinod olid kinni, siis mingit filmi mõistagi ei linastunud. Seda räägib Randla ja tema eesti keelel on ilus laulev aktsent, millele kohe pihtagi ei saa. Oleks nagu soome, aga ei ole ka…

Teie sünniaasta klapib väga kenasti filmi «Hüvasti, NSVL» peategelase Johannese omaga. Mil määral on see lugu autobiograafiline?

See on suuresti autofiktsioon. Mulle anti 2008. aastal Aalto filmikooli sisseastumiseksamitel ülesanne oma biograafia kirja panna nii, et see alluks fiktiivsetele reeglitele ning kasutatud oleks viit-kuut elus ette tulnud sündmust. Ma olen enneaegne laps, kes elas suletud linnas ning mu ema ja ise olid mõlemad sel ajal Soomes. Sel ajal tulid vanavanemad mind Tartusse hoidma, kuna käisin seal koolis. Elasin ainult esimesed paar aastat Sillamäel ja veetsin seal aega suviti, muidu olin Tartus. Päriselus ei visatud tervet meie peret Sillamäelt välja, ainult mu onu. Aga filmis langes see saatus osaks Johannesele. Päriselust on laenatud kogu lääne tavaar, mida mu ema tõi, näiteks Gorbatšovi nukk jms. Selle pinnal valmiski hiljem film.

Teatud mööndustega võib «Hüvasti, NSVLi» nimetada maailma esimeseks ingeri filmiks?

Tahtsin filmi teha oma vanavanemate ingeri keeles. Väikese lapsena sain sellest aru, aga rääkimist takistas häbelikkus. Ma ei tahtnud ingeri keeles rääkida, sest inimesed arvasid, et see kõlab nagu invaliidi eesti keel. Naabripoisid küsisid, kas mu vanaemal on mingi ajuprobleem, et miks te nii kummaliselt räägite. Lapsena ma seda neile seletada ei osanud.

Filmi tahtsin tuua kaasa lapsepõlvekeele ja vanavanemate suhte ning nende vaated elule. Lisaks sellele filmile on nad mulle inspiratsiooni andnud ka varasemate tööde jaoks. Nad on mu jaoks üsna tähtsad.

Mind võlus filmis vast kõige enam võrratu ingeri-eesti-soome segakeel. Nii et see on autentne?

Jaa, päriselt nii räägitigi ning see on kõigi jaoks, kes meil külas käinud, kõige suurem üllatus. Mind ennastki huvitas just keel ja ma mõtlesin, et see annab filmile oma karakteri. Hoolimata sellest, et Eesti on väike riik, on siin ikkagi tõeline rahvuste paabel.