Miks „surnud lehma toetust” põllumeestele makstakse

Kuigi see võib tunduda ootamatu, vastavad ajakirjanduses toodud näited ettevõtetest, kes saavad oma 2006. aastal karjas olnud lehmade eest toetust, aga praegu enam lehmi ei pea, üsna täpselt antud poliitika eesmärgile. Foto: Shutterstock

Möödunud nädalal leidis mitmes meediaväljaandes elavat kajastust „surnud lehma toetuste” teema. Käsitlus oli põhjalik, kuid olulised aspektid, mida oleks edasises arutelus kasulik meeles pidada, jäid laiemale publikule avamata.

Otsetoetusi hakati Euroopa Liidu (EL) liikmesriikide põllumeestele maksma pärast 1992. aasta nn MacSharry reformi. Enne seda toetati ELi põllumehi nii, et tollitariifide ja sekkumiskokkuostu abil tagati maailmaturu hindadest märksa kallimad siseturuhinnad. Selle tulemuseks olid nn või- ja teraviljamäed, sest kõrged hinnad andsid põllumajandustootjatele signaali toota rohkem. Kuna ELi turul tekkis ülepakkumine, ostsid riigid sekkumisladudesse võid, lõssipulbrit, teravilja ja liha. See süsteem oli riikidele nii rahaliselt kui ka administratiivselt väga kulukas.

Et põllumajandustootjad teeksid tootmisotsuseid, lähtudes rohkem maailmaturuhindadest, tuli vähendada ELis siseturuhindu. Kuna arvati, et see muudatus oleks põllumeestele liiga järsk, lepiti kokku, et vana ja uue režiimi hinnavahe kompenseeritakse otsetoetustega. Näiteks langesid või ja piima hinnad, kuid piimatootjad said otsetoetust iga piimalehma eest, mis kompenseeris hinnalanguse. Kuna kasvatatavad põllukultuurid, loomad ja nende produktiivsus oli riigiti erinev, said sellest lähtuvalt erinevad ka keskmised otsetoetuste ühikumäärad, mille ühtlustamisega nähakse vaeva tänini.

Põllumees lähtugu turust

Kuigi põllumajandustoodete hinnad ELis langesid, andis algne otsetoetuste süsteem põllumeestele jätkuvalt signaali, et kasulikum on põllukultuuride pindala ja põllumajandusloomade arvu jätkuvalt suurendada. Et põllumajanduse tootmisotsustes veelgi toetuste mõju vähendada, lepiti 2003. aastal toimunud nn Fischleri reformi käigus kokku, et otsetoetused seotakse konkreetsetest tootmistegevustest lahku.

Lahendada sai seda kahel viisil: 1) nn piirkondliku mudeli puhul said kõik ühe piirkonna põllumajandustootjad võrdse hektaripõhise toetuse; 2) nn ajaloolises mudelis sai iga põllumajandustootja toetusõigused, mis põhinesid tema isiklikul põllukultuuride pindalal ja põllumajandusloomade arvul teatud referents­aastal.

Kui lihtsustada, siis Eestis rakendatakse piirkondlikku mudelit ühtse pindalatoetuse puhul. Üleminekutoetuste puhul, mida nüüd tuntakse ka „surnud lehma toetusena”, on kasutusel ajalooline mudel. Poliitika eesmärk oli vähendada otsetoetuste mõju konkreetsete tootmisotsuste tegemisel, et põllumajandussektor lähtuks otsuste langetamisel veelgi enam turusignaalidest. Taas kord kompenseeriti muutuste mõju, seekord tootmiskohustusest lahti seotud otsetoetuste näol.

Kui tänaseni makstaks toetust iga liitri toodetud piima eest või iga karjas oleva piimalehma eest, siis tõenäoliselt oleks meil Eestis praegusest enam piimalehmi, kes toodaksid praegusest enam piima ja võimalik, et piima kokkuostuhind oleks veelgi odavam.

Kuigi see võib tunduda ootamatu, vastavad ajakirjanduses toodud näited ettevõtetest, kes saavad oma 2006. aastal karjas olnud lehmade eest toetust, aga praegu enam lehmi ei pea, üsna täpselt antud poliitika eesmärgile.

Eesmärk oligi võimaldada põllumajandustootjatele suuremat paindlikkust valida, mil määral tegeletakse ühe või teise tootmissuunaga, ilma et sellega kaasneks „karistus” väiksema toetuse näol.

Kui tänaseni makstaks toetust iga liitri toodetud piima eest või iga karjas oleva piimalehma eest, siis tõenäoliselt oleks meil Eestis praegusest enam piimalehmi, kes toodaksid praegusest enam piima, ja võimalik, et piima kokkuostuhind oleks veelgi odavam ja kriiside korral tarvilikud riigi või ELi kompensatsioonid veelgi suuremad.

Tuleks maksta piirkondliku mudeli alusel

Arvestades tootmiskohustusest lahti seotud otsetoetuste tekkelugu ja eesmärki, on igati põhjendatud küsida, kas selline süsteem on praegu, umbes 15 aastat pärast selle loomist, endiselt põhjendatud.

Euroopa Komisjon on juba 2007. aastal ühise põllumajanduspoliitika „tervisekontrolli” teatises sedastanud, et mida aasta edasi, seda vähem on põhjendatud ajaloolise mudeli rakendamine. Liikmesriigid peaksid liikuma regionaalse mudeli suunas, sedasi on riigi sees erinevate põllumajandustootjate toetused ühtlasemad.

Kui Eestis oleme endale ja teistele liikmesriikidele hästi teadvustanud, et vaja on toetuste ühtlustamist ELi liikmesriikide vahel, siis laialdaselt ajaloolist mudelit rakendanud liikmesriikides on sama väljakutse ka riigi sees, kuna eri piirkondades erinevad keskmised toetused mitu korda.

Eesti seisukohast teeb olukorra keerukaks see, et üleminekutoetus, mis põhineb ajaloolistel referentsidel (piimalehmade arv, põllukultuuride pindala jne), on peamine viis, mille abil saab vähendada vahet Eesti ja vanade ELi liikmesriikide põllumeeste toetuste vahel. Kuni ELis ei ole põllumajandustootjate toetused ühtlustunud, on üleminekutoetused tähtis viis Eesti põllumeeste konkurentsikesk­konna parandamiseks.

Seetõttu tuleks saavutada Euroopa Komisjoniga kokkulepe, mis lubaks üleminekutoetusi maksta piirkondliku mudeli alusel, kus kõigil praegu tegutsevatel põllumajandustootjatel oleks õigus saada seda toetust võrdse ühikumääraga. See aitaks lahendada praeguse süsteemi kaks probleemi: 1) ebavõrdsuse noorte põllumeeste suhtes, kellel ei ole ajaloolisi toetusõigusi; 2) üleminekutoetuste eelarvest märgatava osa „hajumise” neile põllumajandustootjatele, kes on turusignaalidele tuginedes muutnud oma tootmissuunda.