Nädala mõte: kõik ei ole must ja valge

"Surnud lehma toetus" on omal ajal Euroopas loodud poliitika, mille eesmärk oli võimaldada põllumajandustootjatele suuremat paindlikkust. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Läinud nädalal kirjutasime, kuidas osa põllumajandustootjaid, kes on kunagi näiteks lehma­pidamise eest toetust saanud, saavad seda siiani, kuigi lehmadest pole sõnnikuhaisugi järel. Kokkuvõtvalt on seda nimetatud „surnud lehma toetuseks”.

Kes teemaga lähemalt kursis pole, siis selline toetusesaamine on täiesti seaduslik. Tootjad, kes 14–15 aastat tagasi on teatud valdkonnaga tegelenud, saavad selle eest toetust siiani, sõltumata sellest, kas tegevusala on sama või muutunud. Uutel tegijatel lootust toetust saada pole.

Paneb kukalt kratsima küll. On meil ju loomakasvatajad niigi keerulisemas seisus kui teraviljakasvatajad. Nüüd saavad mõned viimastest veel lisatoetustki, pealegi veel selle eest, millega nad ammu enam ei tegele.

Eks eemalt vaadates paistabki kõik must ja valge. Kui lähemalt uurida, leiab nendeski rohkem värve.

Tänases lehes selgitab Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor Ants-Hannes Viira „surnud lehma toetuse” tagamaid. Kuigi see võib tunduda ootamatu, vastavad Viira hinnangul ajakirjanduses näiteks toodud ettevõtted, kes saavad oma 2006. aastal karjas olnud lehmade eest toetust, aga praegu enam lehmi ei pea, üsna täpselt Euroopa Liidus omal ajal loodud poliitika eesmärgile. „Eesmärk oligi võimaldada põllumajandustootjatele suuremat paindlikkust valida, mil määral tegeletakse ühe või teise tootmissuunaga, ilma et sellega kaasneks „karistus” väiksema toetuse näol,” kirjutab mees.

Jah, see on poliitika, mis omal ajal ületootmise vähendamiseks kehtestati. Kas selline poliitika aga praegu põhjendatud on, on teine küsimus. Aga selge on, et põllumees selles olukorras süüdi ei ole. Saab ta siis toetust või mitte.