Juhtkiri ⟩ Tembud katuserahaga

Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Katuserahade süsteem ei vasta heale valitsemise tavale
• Praegusel süsteemil on mõjuvõimuga kauplemise tunnused
• Kohaliku elu edendamise jaoks on vaja luua omaette rahastu

Riigikogu on katuseraha nüüdseks jaganud juba üle kahekümne aasta (väikese vahega masuaastail). Elu on selle aja jooksul põhjalikult muutunud ja viimane aeg on muuta ka süsteemi, sest see ei vasta riigivalitsemise heale tavale.

Küsimus pole niivõrd selles, kes toetust saavad. Tänavu sai raha 666 organisatsiooni, keskmiselt 10 000 eurot. Vaadates nimekirja, ei ole sellele palju ette heita – saajateks on vallavalitsused, ühingud, kogudused, koolid, külaseltsid, lasteaiad, spordikoolid ja paljud muud ühendused. Pole kahtlust, et raha kulub neile kohaliku elu edendamiseks ära.

Igal aastal on saajate hulgas olnud ka mõni küsitav valik, sel aastal eelkõige MTÜ Elu Marss, mis sai 141 000 eurot tegevustoetust. Organisatsiooni ainus avalikkuse tähelepanu pälvinud tegevus seni on olnud samanimelise meeleavalduse korraldamine, millega tauniti aborte. Samas sai Elu Marss suurima toetus üldse, mis tänavuses jagamisvoorus välja anti.

Summa ei ole röögatu, kuid otsus on provokatiivne selles mõttes, et see läks vähetuntud konservatiivsele huvikaitseühingule. EKRE ja SAPTK on varem kritiseerinud praktikat, millega sotsiaalministeerium toetas hasartmängumaksu vahenditest liberaalset maailmavaadet esindanud huvikaitseühinguid. Nüüd teeb EKRE demonstratiivselt oma maailmavaate edendamiseks avaliku rahaga sama.

On omaette küsimus, kas regionaalsete investeeringute rahast tohiks rahastada maailmavaatelisi organisatsioone, kuid sellisel juhul oleks kahtluse alla seatud toetused ka näiteks kogudustele ja religioossetele organisatsioonidele – ja neid on tänavusest katuserahast toetatud kokku umbes miljoni euroga.

Kohaliku elu ja kodanikuühiskonna edendamine vajab oma rahastut, sest katuseraha süsteem on käest ära läinud ja muutunud poliitilise võitluse instrumendiks.

Seega, jättes kõrvale poliitilised eelistused, tuleks küsimuse teravik suunata probleemi tuumale: millisel viisil üldse riigieelarves regionaalseid investeeringuid määrata ja huvikaitseorganisatsioone toetada?

Praegusel süsteemil on selged mõjuvõimuga kauplemise tunnused. Kui toetuse saajate nimekirjad on erakondlikud, on avalikust rahast tehtud toetusel selge poliitiline värving ja mõju. Arvestades lähenevaid kohaliku omavalitsuse valimisi, võidavad katuserahast kõige enam valitsusparteid, kellel on jagada suuremad summad kui opositsioonil, samas kui riigikoguvälistel erakondadel puudub see hoob täiesti.

Lisaks on hakatud süsteemi kasutama ka otseselt poliitiliseks võitluseks, sest Elu Marsi toetus pole ilmselgelt mõeldud regionaalseks investeeringuks, vaid on pigem valmistumine kevadiseks abielureferendumiks. On aeg tunnistada, et süsteem on käest ära läinud ja muutunud poliitilise võitluse instrumendiks.

Kuigi väiksemahulised regionaalsed investeeringud kohalikele organisatsioonidele on kindlasti hea ja vajalik rahasüst, mis aitab elu käimas hoida ääremaadel, tuleb selleks leida kohane viis. Samuti vajab läbimõtlemist süsteem, millega avalikest vahenditest toetatakse huvikaitseorganisatsioone, iseäranis neid, mis toimivad maailmavaatelistel alustel.

Kohaliku elu ja kodanikuühiskonna edendamine vajab oma rahastut, et toetuste menetlemine saaks vabaks poliitilise mõjuvõimuga kauplemise taagast.