Tiit Pääsuke lendab kõrgelt ja cool'ilt

Tiit Pääsuke «Kris ja Kris II» (2016). Autori loal. Foto: Taavi Piibemann

KLASSIK. Tiit Pääsukese retrospektiivnäituse «Nostalgiata» puhul võluvad tema visuaalsed ja ruumilised tajud, kunstniku psühhedeelne maailm ning avatus Teise suhtes.

Juhul kui vaataja alustab üle kahe korruse laiuvat retrospektiivi teiselt korruselt, leiab ta eest Tiit Pääsukese hilisema aja loomingu. Esmakätt valitseb selles sireenliku maalilisuse tasand: kirkalik, kirglik, külluslik värvipalett – või miks mitte öelda juba värviballett. Piltide omailm, mille raamides saab nautida värvide ja vormide kaunist vabadust, kui väljaspool on kõik kõle ja hall.

Ilmselt on Pääsuke programmeerinud vaatajasse soovi jäädagi sellele tasandile, kuid hetkel, kui piltidele hakkavad tekkima tähendused, muutub elamus veidi ebatubaseks. Laste ja poolhaldjalike naisekehade kokkusulamine eufoorilise värvilise unenäoga on veel loogiline. Pääsuke on öelnud, et maalimine ongi seotud naiseliku algega, kuna tegeleb värvide ja iluga. Keerukamaks muutub asi, kui pildist pilti hakkavad ilmuma ürgloomad, nahast läbi paistvad lihased ja tuntud mütoloogilised või kultuurilised arhetüübid. Kas Minotaurus tekib vaid sinna, kus on juba labürint, ja kas tarvad teevad selleks pesa, et kunagi sünniks Tartu?