Tuule kätte jäetud head inimesed

Ain Mäeots lavastas Mart Kadastiku näidendi «Head inimesed» Sadamateatris. Foto: Sille Annuk

Ain Mäeotsa uuslavastus «Head inimesed» on otsekui eelmäng tema kahe hooaja tagusele «Kirvetüüle». Ühised ei ole mitte tegelased või keskkond, vaid areng. «Heades inimestes» näeb publik nimelt tõusmas murranguaja tuult, mis puhub elu segamini ka «Kirvetüüs», 1990ndate Eestist rääkivas loos. «Head inimesed» alustab seega kaugemalt, 1980ndate esiotsast, lõpetades samuti murrangutuule mõjuväljas. Näidendi aega kujundavad küll kollektiivsed sündmused, ent sisu ehitub üles individuaalsetele – nõnda peitubki teose võlu just psühholoogias.

Tõtt-öelda leidub Mäeotsa uuslavastusel «Kirvetüüga» veel üks oluline sarnasus: see on stiilipuhtus. Kui «Kirvetüüs» sai lavastuse laadiks valitud efektne naturalism, siis võib «Heade inimeste» stiili kirjeldada kui mõõdukat realismi. Isegi maagilis-müstiline nüanss, mis Mart Kadastiku kirjutatud näidendis peitub, mahub reaalelu normi piiresse ega tee teose üldist tooni teiseks. «Headest inimestest» kujuneb kaalutletud kulgemine kindla vaatega tulevikku.

Ka lavakunstnik Kristjan Suits suunab oma stsenograafia tulevikku, luues lavale iselaadse perspektiivi. Tooliridade äärest alanud kõrged seinad jäävad aina madalamaks, kuni tagalavale kokku jooksevad ja mänguruumi kolmnurkseks kitsendavad. Perspektiivi koondumispunkti mahub vaid väike uks, peitmaks suuri tulevikusündmusi. Ukse taga ootab kord karjäärivõimalus, siis allakäik ja lõpuks surm ise.