Loretta Kruusimäe: unustame korraks need maskid, eks?

Loretta Kruusimäe Foto: Madis Veltman

Reedel toimus Vabaduse väljakul maskivastane meeleavaldus ning ma olen väga üllatunud.

Mind ei üllatanud sugugi see üritus, vaid see, kuidas meedia seda kajastas. Ajakirjandus peaks olema neutraalne ning faktidele tuginev. Muidugi võib avaldada ka oma arvamust, kuid minu jaoks oli hämmastav, kui barbaarseks nii mõnigi artikli sissejuhatus kiskus. See meeleavaldus oli ju seaduslik, lubatud ja piirangutevastane. Ka mina pole kevadest saati pooldanud suuri, rangeid piiranguid, kohustusi, ma olen alati arvanud, et need teevad ühiskonnale veel karuteene, aga täna oleks nagu igas otsuses kahtlemine surmapatt.

Minu tutvusringkonnas on haritud inimesi, kes kevadel olid hirmul ja valmis hullemaks, kuid täna on nemadki segaduses ja küsivad: «Kus on pandeemia?», «Kas asi on nii hull?», «Äkki juba aitaks?». Need on inimesed, kellele tundub, et piirangud hakkavad tegema rohkem kahju. Need on inimesed, kes jälgivad muud statistikat kui seda, mis meile igal hommikul lausa trükitähtedega näkku karjub. Need on üksikvanemad, kellele keegi ei maksa kinni igaks juhuks koju jäämist. Need on inimesed, kes on surmani tüdinud kaasmaalastest, kes oma hüsteeriaga kurnavad. Lapsed, kes pole näinud oma vanemaid kuude kaupa ja ehk enam ei näegi.