Henri Zeigo: tippharidus Verioralt

Postimehe arvamustoimetaja Henri Zeigo  Foto: Sille Annuk

Kujutage ette, et elate Verioral paksu metsa sees ja teil on hea internetiühendus. Oma päeva alustate sellega, et kuulate Teamsi vahendusel lugupeetud Harvardi professori loengut, kes jagab teadmisi programmeerimisest. Õhtul aga saadate talle ülevaatamiseks kodutöö, kus näitate, et oskate kasutada Pythonit ühe programmi kirjapanemisel. Sellises formaadis õpingud kestavad kolm aastat ning kui terve õppekava on edukalt läbitud, antakse teile Harvardi bakalaureusekraad, mis on sama väärtuslik nagu iga teinegi selle ülikooli tunnistus.

Veebipõhiste kursuste abil on varemgi kõrgkoole lõpetatud. Küsimus on pigem olnud selles, milline on nende osakaal õpingutes ja kuidas hinnata selle kraadi väärtust tööturul. Nii mõnigi prestiižikas haridusasutus on teinud selleks puhuks erisusi kraadinimetusel, et kaitsta oma traditsioonilist brändi.

Kevadel alguse saanud koroonakriis viis enamiku maailma ülikoole distantsõppele. Et senise ainekava alusel õpet jätkata, tuli teha kiirelt ümberkorraldusi digitaristus. Kohanema pidid nii õppejõud, tudengid kui ka tehniline tugi. Ent töö sai tehtud ja hariduselu tõusis seeläbi täiesti uuele tasemele. Näiteks Kanada McMasteri ülikoolis said noored inseneritudengid töötada virtuaalsetes laborites, kus kombineeriti omavahel arvutimängude tehnoloogia ja näiline tegelikkus.