Linnade võistluses tuli esikohale Valencia, mille välismaalased olid varandusliku kindlustatuse hinnangult kümnendal kohal, ning hindasid ka eluaseme kulusid suurepäraseks (teine koht). Võib vaid aimata, et Valencia vastanute hulgas võis olla ebaproportsionaalselt palju jõukaid pensionäre, Moskva vastanute hulgas hästi tasustatud lääne ettevõtete esindajaid ning Tallinna vastanute hulgas välisüliõpilasi.
Kohalike sõbralikkuse poolest oli Tallinn nimekirja lõpuosas. Kuid oleks ennatlik näha selles EKRE range immigratsioonipoliitika mõju. Ka multikulturalismi kõrgelt hindavatel maadel ei ole suurlinnade elanikud tingimata eriti sõbralikud – Pariis on 57., Kopenhaagen 62. ja Stockholm 63. kohal.
Kindlasti on kaasaegses maailmas oluline, kuidas välismaalased tajuvad su riiki ja su linna. Ja kahtlemata mõjutavad sellised pingeread mingil määral ka seda, kus maal soovitakse töötada, õppida või pensioniiga veeta. Sellega tuleb arvestada, aga kõigi meele järele ei saa samuti olla.
Seepärast ei ole paremat retsepti, kui arendada oma riiki ja linnu eeskätt nii, et endal oleks seal hea elada. Ja selles suhtes pole Tallinnale palju ette heita – linnakeskkonda hindasid ka välismaalased esikümne vääriliseks, transport on 15. kohal ja turvalisus 32. kohal.
Tallinn ei ole kosmopoliitne suurlinn ja tõenäoliselt ei saa selleks kunagi. Ja kuigi seetõttu ei ole siin kohaneda sama kerge kui mõnes rahvusvaheliseks nivelleerunud paigas, on tal pakkuda palju neile, kes vaevuvad end kohaliku eluga kurssi viima.