Ida-Euroopa üldises pildis on kohale jõudnud Euroopa-integratsiooni järgne pettumus või vähemasti suuremad kõhklused. Parim on olukord riikides, mis viisid 1990. aastatel ellu kiired majanduslikud ja sotsiaalsed reformid, eesotsas Eestiga.
Seevastu riikides, kus reforme tehti aeglasemalt või sootuks mitte, kannatatakse palgalõhe all ning võim on koondunud oligarhide kätte. Pärast värvirevolutsioone üritati meilt õppust võtta ja drastilisi reforme läbi suruda, kuid see lõppes ühiskondliku kurnatusega.