Näituseelamus ⟩ Mida võrgurobot unes näeb?

Lõuna-Korea kunstniku Yunchul Kimi kolmeosaline installatsioon «Kaskaad». Pildil selle esimene osa «Argos». Foto: Rob Battersby

• «Murtud sümmeetriad» on hea näide teaduse ja kunsti sulandumisest
• Kumu viienda korruse vereringe
• Neutriinosarv ja videotehnika
• Hübriidreaalsuses ei ole tehnoloogiast võimalik mööda vaadata

Fraas «Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud» on hakanud kummitama kunstisaalides. Kõigepealt kohtasime seda Katja Novitskova Veneetsia biennaali Eesti paviljoni ja Kumu näituse pealkirjas. «Murtud sümmeetriate» näitusel kordub see Yu-Chen Wangi monoloogilises videoinstallatsioonis. Ridley Scotti filmis «Blade Runner» ütleb replikant, androidrobot Roy Batty seda esimesena hiina silma­insenerile, kes ta silmad disainis.

Hiljem, oma viimastes surmaeelsetes sõnades, kirjeldab ta peategelasele asju, mida inimese silmad kunagi näha ei saa: Orioni õla taga magneesiumileegis põlevaid ründelaevu ja C-kiirte helki Tanhauseri väravatel. 1981. aastal, kui see kirjutati, kõlas mõte, et keegi teine võib meie eest nähtamatuid asju näha, väga ulmeliselt. Praegu aga oleme jõudnud sellesse faasi, kus suurt osa meid ümbritsevast maailmast saavadki näha ainult meie mõõteriistad ja tõlgendada tehisintellekt.

Kunstnikeduo Semiconductori animatsioonid «HALO 0,1/0,2/0,3» põhinevad CERNis paikneva ATLAS-detektoriga saadud toorandmetel. Foto: Kunstniku Loal

Neutriinosarv ja videotehnika

Inimpilk ei suuda iialgi haarata kõigi maapealsete ja kosmosest vaatavate ilmaseire jaamade andmeid ega hetkeliselt paigutada neid tõlgendavasse algoritmi. Me ei suuda hoomata valkude järjestusi DNA-ahelas ega algosakeste koreograafiat. Need mõõtkavad ja taktsagedused jäävad kaugele teisele poole meie tajumispiire. Seetõttu võtavad inimese tehnoloogilised proteesid aina enam uut tüüpi eluvormi kuju. Hakkame märkama, et ei jaga eluruumi ainult biosfääri asukatega, vaid ka täiesti uue, alles sündiva ränipõhise eluvormiga.

Näitust sisse juhatavas keskses saalis on eksponeeritud Yunchul Kimi kolmeosaline «Kaskaad». Selle installatsiooni «Argose»-nimeline osa on päriselt töötav müüonidetektor, mis meenutab mingi mikroskoopilise eluvormi hiiglaslikku suurendust. Kõik Yunchul Kimi seadmed näevad välja, nagu oleks nad pärit Ernst Haeckeli atlasest «Kunstformen der Natur». Ei jää mingit kahtlust, kas «Argos» on elus.

Mingis mõttes ongi – ta jälgib väga tähelepanelikult ümbrust ja loendab näituseruumi sisenevaid müüoneid, kosmilist päritolu elementaarosakesi. Iga kord, kui ta on neid nõutava portsu kokku lugenud, annab ta signaali «Impulsile», mis on omakorda hiiglasliku kroonlühtri taoline hüdrauliline pumpsüsteem, mis paneb vee liikuma «Toruja»-nimelises lõputute peente voolikute tagasihaardesüsteemis. See kompleks toimetab oma imelikke toimetusi pealtnäha autistlikult, kuid tegelikult on ta nähtamatute sidemete abil seotud selle näituse teiste seadmete, installatsioonide ja videomõtisklustega. «Kaskaad» hoiab käigus Kumu viienda korruse vereringet.

Näitus «Murtud sümmeetriad» on näide sellest, kui sujuvalt võivad teaduslik ja kunstiline mõte kokku sulada.

Et näituse korraldamisel on kaasa löönud ka CERN ja teised suured uurimislaborid, saavad kunstnikud lubada endale luksust kasutada ehtsat eksperimentaaltehnikat, näiteks neutriino­sarve. Neutriinod on ilma massi ja elektrilaenguta elementaar­osakesed, kes lendavad valguse kiirusel läbi maa ja meie endi, ilma et meie või nad ise seda märkakski. Neutriinosarv on aga neutriinode sünnitusmaja, ülitugev magnetseadeldis, mille abil foku­seeritakse piionite kiir, mis müüoniteks ja neutriinodeks laguneb.

Kollektiivi hrm199 installatsioon «one1one» kujutab aastat 4250, mil matemaatilne keel on muutunud arhailiseks. Foto: Rob Battersby

Julieta Aranda teos «Varastades omaenda laipa (Alternatiivne tugipunkt tõusuks pimedusse) – 3. osa». Foto: Rob Battersby

Lea Porsageri teos «Cosmic Strike» kasutab neutriinosarve ja videotehnikat, et tekitada kujutlus aegruumi lõpututes tunnelites kihutavatest algosakestest ning mõtestada neid tantristliku mantra ja Hiina «Muutuste raamatu» kaudu. Vähemalt on nüüd võimalik stereoprillide abil valguse kiirusel monitori sügavusse lennata.

Selles, kuidas tehnoloogilised proteesid meie eest maailma analüüsivad, on ka omajagu groteski. Eriti absurdne ja tontlik on see, kui me programmeerime tehisintellekti kordistama oma bürokraatliku psühhoosi rituaale.

Tehnoloogiast mööda vaadata ei saa

James Bridle’i «Patuseisund» on kollektiiv lihtsaid roboteid, õigemini retseptoreid, mis mõõdavad digitaalsete sensoritega näiteks analoogtermomeetri temperatuuri, taskuraadio laulu või lillepoti niiskust ja genereerivad nende andmete põhjal juhuslikke arve. Ma tahaks väga teada, mida näevad unes web bot’id, kes analüüsivad meie ostuharjumusi, menüüd ja käitumist sotsiaalmeedias ning tõlgivad need mustrid algoritmideks, mis on mõeldud meie tegusid mõjutama.

Kunstnik James Bridle’i teos «Patuseisund» on kollektiiv lihtsalt ­toimivaid roboteid. Foto: Rob Battersby

«Murtud sümmeetriad» on näide sellest, kui sujuvalt võivad teaduslik ja kunstiline mõte kokku sulada. Meie maailm ja arusaamad sellest on muutunud nii kompleksseks, et ainult ühe nurga alt vaadates ei mahu tervik pildile. Palju silmiavavam on vaadata maailma eri nurkade alt samal ajal. Selles ei ole midagi väga uut – näiteks Leonardo da Vinci oli nii kunstnik, insener kui ka teoreetik ja tema loomingus ei ole võimalik neid aspekte üksteisest lahutada. Tänapäevases hübriidreaalsuses ei ole tehnoloogiast aga üldsegi võimalik mööda vaadata.

Genfis elava kunstniku Alan Bogana video «Ioniseeri, Ioniseeri!» uurib piiri nähtava ja nähtava vahel. Foto: Kaader Videost

 

«Murtud sümmeetriad»

Kumu kunstimuuseumis 21. veebruarini 2021

Kunstnikud: Julieta Aranda, Alan Bogana, Diann Bauer, James Bridle, hrm199, Yunchul Kim, Mariele Neudecker, Lea Porsager, Semiconductor, Suzanne Treister, Yu-Chen Wang