Nädala lugu ⟩ Mihkel Mutt: poliitika turuvarblased

Mihkel Mutt. Foto: Sander Ilvest

Mõni inimene tegutseb Eesti poliitikas või üldse avalikus elus ainult teatud aja. Tuleb, aga ei jää igaveseks. Enamasti teevad nad üks-kaks vahetust ja lahkuvad, aga mitte pensionpõlve pidama, vaid oma põhitegevuse juurde. Vahel jätkub see Eestis, aga enamasti mujal – kui ollakse sealt pärit või on sinna hiljem juured aetud.

Tagaselja on nende aadressil vahel aimatavad etteheited («tunneme sihukesi, tulevad ja mõtlevad, et kõik kohalikud on teadagi mille pealt riisutud, käivad siit korraks läbi ja aidaa» jms). Antakse justkui mõista, et «siinses soos pead sa lõpuni müttama ja siia maetud saama, sest see on sinu armas eesti soo, millestki muust unistamine on mõtteroim» jne. See on inimlik, aga mitte eriti kõrgetasemeline vaateviis. Võib-olla peaks neile, kes siinses avalikus elus oma vahetuse või kaks teinud, hoopis tänulik olema, sest mis sammu nad seda tehes ikkagi astusid?

Konsensusel põhinev poliitika pole kusagil meelakkumine, iseäranis mitte tugevale isiksusele. Probleemid, mida lahendada, pole atraktiivsed, piltlikult öeldes tegeldakse torumuhvide ja toidukaartidega. Raske kujutleda, kuidas sügavamate huvidega inimene võib vaimustuda selle reguleerimisest, kes kellega tohib paari võtta või kas võltspihvist tehtud toodet tohib nimetada veganiburgeriks.