Tšehh Jaroslav Hašeki humoorikas ja alkoholiudune «Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil» kulges läbi inimkonna ajaloos seninägematult ulatuslike tapatalgute Esimeses maailmasõjas. Leedu kirjanik Balys Sruoga mõrkja, huumoriga pikitud «Jumalate metsa» tegevus toimus järgmise ilmasõja ajal Stutthofi koonduslaagris, natside hästi õlitatud tapamasinas. Kurt Vonneguti lõikavalt vaimukas «Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda» viis sama sõja ajal vaheldumisi Dresdeni pommitamise õudustesse ning planeedile Tralfamadore, kust teatavasti tulevad lendavad taldrikud.
Kõiki neid kolme teost on sageli pisut valesti mõistetud ning meelevaldselt interpreteeritud. Švejk oli midagi märksa enamat kui tüse pooldebiilne joomar, Sruoga teos ei olnud pelgalt passiivse paratamatuse kroonika ja Vonneguti «Tapamajagi» polnud lõppude lõpuks mingi ulmeraamat. Suurim viga, mida Joseph Helleri «Nõks-22» mõtestades teha saab, ongi pidada teost vähenõudlikuks jandiks, militaar-meelelahutuslikuks sketšisõuks. Ometi on seda paraku juhtunud enam kui kord.
Teose tegevus toimub aastatel 1942–1944 ühel Vahemere tillukesel saarel nimega Pianosa. Keset rahulikku sinist merd paiknev saar peaks asuma kaheksa miili kaugusel Toscana ranniku lähistel asuvast Elbast. Autor teatab igaks juhuks kohe tiitellehel, et Pianosa on tegelikult välja mõeldud, nagu ka kõik raamatu tegelased.
«Nõks-22» peategelaseks, kangelaseks ja antikangelaseks on kapten John (Yo-Yo) Yossarian, pommituslendur lendavalt tapamasinalt B-25. Yossarianil on tekkinud kinnisidee, et teda ümbritsevad hullud ning et inimesed vihkavad teda ja plaanivad ta tappa. Käes on aeg, kus noored mehed mõlemal pool piiri ohverdavad ennast selle nimel, mida peavad oma riigiks. Keegi ei paista seda pahaks panevat ning mis veel hullem, lõppu sellele ei terenda.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/11/27/13499180t1h4877.jpg)