Kuidas sai Maarja Kruusmaa Euroopa seitsme kõige targema sekka?

Tallinna Tehnikaülikooli teadusprorektor, biorobootika professor ja akadeemik Maarja Kruusmaa (50) valiti äsja Euroopa Komisjoni peateadusnõunikuks. Arter kompas, kuidas ligi 500 miljoni eurooplase seast seitsme kõige targema hulka valitud teadlane praegu tulipunktis olevaid probleeme lahendaks. P.S. Autor ja intervjueeritav on sina peal vähemalt tosin aastat

Kas haridus- ja teadusministri kohta on juba pakutud? (Intervjuu toimus esmaspäeva õhtul – V. P.)

Ei ole. (Naerab.)

Oled Tallinna Tehnikaülikooli teadusprorektor, akadeemik, nüüd üks seitsmest Euroopa Komisjoni peateadusnõunikust. Kui vaadata tagasi Mailis Repsi haridus- ja teadusministri perioodile, mis tundeid see tekitab?

Ma ei ole tema tegemistega eriti kursis olnud. Hakkasime kokku puutuma paar kuud tagasi, kui sain teadusprorektoriks. Kui kaua ta on olnud minister?

Alates Jüri Ratase esimesest valitsusest 2016. Ta oli minister ka siis, kui kirjutati alla teadusleppele, mis oli ilus ja uhke dokument, aga tulid valimised ja see unustati.

Unustati sujuvalt ja tõsteti nüüd lauale, kui SKT langeb. Nüüd on lihtsam täita. Haridus- ja teadusministril on hästi lai valdkond, alates lasteaiaharidusest ja lõpetades doktoriõppe ja teadusega. Ma olin Haridusstrateegia 2035 koostamise juhtrühmas ja selliseid läbilõikelisi teemasid mõtestada ongi hästi keeruline. Pead laveerima pika visiooni ja päevapoliitika vahepeal, pead arvestama koalitsioonipartneritega. Peale selle, et Repsil on kuus last, mis on iseenesest hullumeelselt keeruline, ei ole see amet ka muidu lihtne.

Sul on kolm last. Kuidas nemad said koju ja kooli, kui sa tippteadust tegid?

Mingi aeg sai neid ise autoga viidud. Ikka vaatad, et lapsed saavad kooli, trenni, muusikatundi, kui nad väikesed olid.

Eestis on siiski väga hea elada: kui saadad esimese klassi lapse bussiga kooli, siis ei võeta sul vanemlikke õigusi ära. Me ei saa tihti aru, kui turvaline meie keskkond on ja kui loomulik see on, et lapsed liiguvad ise ringi.

Aastaid tagasi olin Londoni teadusmuuseumis nädala tööl, ühendasin töö ja pereelu, mul oli kaks last kaasas. Üks oli 15, teine 10. Nad tahtsid minna teadusmuuseumist Greenwichi muuseumi. Ütlesin: minge, mul on vaja tööd teha. Siis nad läksidki läbi linna, jõudsid kohale, aga neid ei lastud muuseumi sisse, sest neil ei olnud kaasas täiskasvanud saatjat!