- Merle Karusoo kogus Voldemar Panso viimaste eluaastate mõtted raamatusse
- Mida täna peaks teatritegijad meeles pidama Panso õpetusest?
- Mida arvaks Panso praegusest eesti teatrist, keda hindaks, mida ei kannataks?
- Miks Kaarel Ird ja Voldemar Panso omavahel läbi ei saanud?
Meil suuremat meest teatrisajandis ei ole. Nii ütleb Voldemar Panso kohta kaheköitelise raamatu «Panso 100. Nii palju kui andsid koerale …» saatetekstis Panso õpilane, pärandi ja mõtte hoidja ning mõtestaja, lavastaja Merle Karusoo. «Kõik, mis eesti teatris on hea, pärineb Voldemar Pansolt, sest ta kandis meieni läbi oma isiksuse suures pildis vene ja saksa teatrikultuuri, kohalikus pildis oma õpetajate, eelkõige Ants Lauteri ja Priit Põldroosi kogemuse ja õpetussõnad,» kinnitab Karusoo, kui küsin, kas kõik, mis eesti teatris on hea, pärineb mehelt, kelle sünnist möödub esmaspäeval sada aastat.
Kunagist maailma ning suurmeest ausalt avava raamatu tiitellehel seisab «subjektiivne dokumentaarium». Karusoo lõpetas 1976. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri ehk Panso kooli 7. lennu. Karusoo ütleb, et see raamat on tema nägu. Täpsemalt küll tema tänase päeva nägu, kuigi köidetud lehekülgedel tsiteerib ta enamasti 28–35-aastast Karusood ja 52–57-aastast Pansot. «See on aeg, mil õppis VII lend, me olime iga päev koos. Varasemast ajast ei saa mul olla isiklikke mälestusi. Sealt edasi järgisin tema märkmeid. Ja et väga paljud Panso kartoteegikaardid on ta ise raamatu või artiklitena avaldanud, siis minu raamatutesse jäi ülejäänu – isiklikum, intiimsem osa,» põhjendab Karusoo, miks ta valis reedel esitletud raamatusse just aastad 1972–1977.
Rohkem kui tuhandele leheküljele on Karusoo kokku koondanud, süstematiseerinud ja täiendanud Panso mõtted. «Panso käekirja dešifreerida polnud üldse lihtne,» ütleb Karusoo. «Tihti on kaartide algus selge ja loetav, mida edasi, seda kiirustavam, tekivad vahelekirjutused, ääremärkused.»
Ent kui küsida, mille poolest on kirjalikku Pansot lihtsam või keerulisem mõista kui seda Pansot, kes füüsiliselt Merle Karusoo ees seisis, vastab viimane, et rääkiva ja oma märkmeid kirjutava Panso vahe on ehk sama, mis monoloogi ja sisemonoloogi vahe. «Üks on see, mida öeldakse, teine see, mida mõeldakse. See võib olla üks ja sama, see võib olla vägagi erinev.»
Jõudsin enne intervjuud raamatusse pisut sisse piiluda ja olin vaimustuses, kuidas see oli komponeeritud. «Ma ei tea, kas see on hästi komponeeritud,» vastas Karusoo mu kohmetule kiitusele. «Alati saab paremini. Alati saab nii, et oleks kergem lugeda. Ma ei tea, kas see on hea raamat. Usutavasti kõnetab see paljusid ja mitmest aspektist, usutavasti on huvitav. Aga kas hea?»