:format(webp)/nginx/o/2020/11/27/13498844t1h84e1.jpg)
November on sellegi poolest julmim kuu, et tänavu oleks tähelepanuväärne prantsuse kirjamees Roland Barthes saanud 105. Täpsemalt 12. novembril. Muidugi kurta selle üle, et keegi ei tähista oma 105. sünnipäeva, on ehk pisut maneristlik, aga Barthes'i puhul äkki võib, sest oli ta ju esteet ja esteedid peaksid elama igavesti.
Ta suri kuu aega pärast autoõnnetust, 26. märtsil 1980, olles 64-aastane. Tal oli töös just esimese romaani kirjutamine. Varem oli teda ikka tuntud kui mõjukat ja elegantset kriitikut, semiootikut, filosoofi jms, kelle suust või siis suletõmbest oli jäänud kõlama kasvõi selline radikaalne väljend nagu «autori surm» – mis ei tähendanud küll, et autor oleks füüsiliselt surnud (ehkki sageli on ta sedagi), vaid et autor ei ole midagi nii suuretähelist ja suveräänset, kui oli armastatud mõelda. «Autori surm» sünkroniseerub sellisegi asjaoluga, et Barthes'ile pakkusid suurimat huvi kirjanduslikud ääremaad, kasvõi nende va suurte kirjanike marginaalsemad tekstid; kohad, mis ei olnud autorite jumaldamise ja ühekülgsete tõlgendamiste saapajälgedega veel lootusetult läbi tammutud.
Barthes'i raamatutest saab kuulsaimaks pidada «Mütoloogiaid» (1957, eesti keeles 2004, tlk Mirjam Lepikult), kus ta kirjutas kaasaegsest (Prantsuse) ühiskonnast, argielust ja popkultuurist, tehes seda marksismist mõjutatud semiootika vahendusel. Üks enim kasutatud väljend selles raamatus on «kodanlane». Too marksistlik aspekt ei ole muidugi selle raamatu vananemisele just kasuks tulnud.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)