Kriis koidab: perearst ärgu lootkugi pensionile jääda!

Märjamaa perearst Marika Hiiemaa oma Eesti hagijatega nonde kahehektarilisel jooksu- ja mängumaal. Foto: Kristjan Teedema

Tuhandete elu ja tervis sõltub sellest, kui kaugele tahab ja suudab pool perearstidest lähiaastail pensionile jäämist lükata. Üks selliseid arste on Raplamaal Marika Hiiemaa, kes veedaks hea meelega rohkem aega oma haruldaste koerte, Eesti hagijate seltsis.

Marika Hiiemaa võiks juba paar aastat pensionil olla.

Tal poleks midagi selle vastu, sest tegemist jaguks. Raplamaal Sipa küla servas, vähem kui kümme kilomeetrit Märjamaalt Haapsalu poole, jooksevad tema kahekorruselise maja taga kahehektarilisel traataiaga piiratud õuel kaheksa Eesti hagijat. Need on haruldast tõugu koerad, kelle kasvatajaid leidub Eestis ainult kolm. Üks neist on Marika Hiiemaa abikaasa Tiiduga.

Pensionile ehk koju jäi Tiit, hariduselt agronoom, innukas jahimees. Tema hoolitsebki nüüd peamiselt koerte eest.

Perearst Marika Hiiemaal tuleb Märjamaal hoolitseda üle 2000 patsiendi eest. See tähendab teinekord pikki päevi, kaheksast kaheksani. Nii mõnelgi puhul, kui ta hilja koju jõuab, on mees talle öelnud: «Hommik juba käes – oli siis üldse vaja koju tulla?»

Doktor Hiiemaa on 66, ea poolest kõige tüüpilisem Eesti perearst: tervelt kolmandikul noist jääb vanus 60 ja 69 aasta vahele. Aga pensionile minna ei ole paljudel niipea võimalik, sest kes asemele tuleks?