«Mu ema arvas, et nad hakkavad meid maha laskma»

Kuigi protestijad kardavad miilitsat ja vangisattumist, ütlevad nad, et teisiti ei saa ning oma tulevikku näevad vabas Valgevenes, mitte kusagil mujal. Foto: Erakogu

Kaks laua taha istuvatest naistest on noored: Nadia ja Aleksandra. «Saša,» tutvustab ta ennast ning näitab kolmandale: «See on minu ema.»

«Me saime vanglas tuttavaks!» hüüatab Nadia. «Võid kirjutada, et me veetsime seal koos suurepäraselt aega.»

Nadia, Saša ja tema ema ning Marina, kellega vestlen eraldi, osalesid teiste seas Eestis taastusprogrammis, mis oli loodud Valgevenes protestiaktsioonis vaimset või füüsilist vägivalda kogenud naistele. Nad tahavad jagada oma lugusid, et kogu maailm teaks, kuidas Valgevene valitsus oma rahvaga on käitunud.

Eestis vedas projekti Eesti Nais­uurimus- ja Teabekeskus, mille juht Reet Laja ütleb, et nii raske olukorraga kui Valgevenes pole nad varem kokku puutunudki. Taastusprogrammi polnud lihtne korraldada. Olukorra tõttu kodumaal ei saanud või ei julgenud paljud naised tulla, teisalt kehtestasid valitsused koroonaviiruse tõttu karantiininõuded. Kõik osalejad käisid nii Valgevenes kui ka siin end testimas, ent Laja möönab, et mõni nädal hiljem poleks nad tulla saanudki.

ENUT tegi koostööd ühe Valgevene ühinguga, mille vabatahtlikud Svjatlana ja Natalja aitasid leida programmi osalejaid. Avalikku reklaami ei saanud teha, sest kodanikuaktiivsus ja valitsuse kritiseerimine on Valgevene režiimile pinnuks silmas. Nad paluvad ühingu nime mitte nimetada. «Ma organiseerisin. Selle eest võib saada kolm aastat vanglat,» põhjendab Svjatlana.

«See on väga dramaatiline olukord. Me tahame aidata inimestel aru saada, et 21. sajandil on võimul ebainimlik valitsus, mis võib tappa ja kasutada rahva kallal vägivalda,» selgitab Natalja. «Inimesed peavad teadma vägivallast Euroopa keskel.»

Tegid, mida seadus lubab

Nadia, Saša ja ta ema võeti kinni, kui nad olid läinud 9. augusti õhtul kohalikku rajoonikooli üles seatud valimisjaoskonna ette tulemusi küsima. Nadia ja Saša jutustavad läbisegi, et varasematel kordadel pole nad seda teinud, ent sel suvel valgevenelaste meeleolus miski muutus: oli tõepoolest lootust, et asjad võivad paremaks minna.

Uued poliitikud kutsusid üles uurima seadusi ja leidma viise, kuidas neid režiimi survestamiseks ära kasutada. Internetis loodi veebilehti, kuhu inimesed saaksid üles laadida pilte valimiste korraldamisest ja näidata, et need ei toimunud ausalt.

Saša selgitab, et seadus kohustab igat jaoskonda valimispäeva õhtul teada andma, kui palju ja kelle poolt hääletati. Ent jaoskonna juht oli talle öelnud, et talle helistati valitsusest ja igasugune avalikustamine keelati ära. Selle peale hakkasid kogunenud inimesed tegema ülestähendusi valimistel tehtud vigadest ja koguma lehele tunnistajate allkirju.