Terje Toomistu, Ave Lauren: Eesti noorte rände tulevik

Foto: eva/ut.ee

Milliseks kujuneb Eesti noorte ränne pandeemiajärgses maailmas, kirjutavad Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna teadur ning Postimehe Noor-Eesti grandi hoidja Terje Toomistu ja EBSi vanemteadur inimgeorgaaf Ave Lauren.

Laupäeval, 28. novembril tähistatakse Vabamus online-üritusega Välis-Eesti päeva. Üritus on osa laiemast trendist pöörata väljaspool Eestit asuvatele eesti kogukondadele rohkem tähelepanu. Huvi üleilmse eestluse vastu ei tohiks tulla üllatusena, sest mitme väljarändelaine tulemusena on Eestile tekkinud arvestatav diasporaa, mille suurus nii idas kui läänes küündib paarisaja tuhandeni – see on umbes 15 protsenti kõikidest eestlastest.

Väliskogukonnad aga ei ole ainult eestluse kandjad, vaid ka selle aktiivsed loojad ja arendajad – seda nii hargmaistes kogukondades üle maailma kui ka Eestisse tagasi pöördujate seas. Viimased toovad oma välismaa-kogemuse endaga kaasa, muutes ka siinset kultuuriruumi.

Suurt rolli meie väliskogukondade kasvus ja muutumises viimastel kümnenditel on mänginud just nooremate põlvkondade ränne. Võrreldes kõikide teiste vanusegruppidega on noored vanuses 20–34 kõige mobiilsemad. Paari aasta tagusest inimarengu aruandest selgus, et 2004. ja 2012. aastal moodustasid 15–35-aastased vastavalt 42 ja 39 protsenti kõigist väljarännanutest. Kui eelmise kümnendi keskel muutus 20–34-aastaste Eesti kodakondsusega isikute rändesaldo paariks aastaks positiivseks, st tagasiränne ületas väljarännet, siis viimased kolm aastat lahkub jälle rohkem Eesti kodakondsusega noori, kui naaseb. Kuigi üha rohkem välismaal viibivaid eestlasi on hakanud tagasi pöörduma, lähevad väga paljud Eesti noored praegugi välismaale.