Politseinikust sotsiaaltöö võtmetegijaks

Sabina Kornejeva ütleb, et tänu politseiniku taustale on tal suurem stressitaluvus, mis tuleb sotsiaaltöös kasuks. Foto: Matti Kämärä

Narva-Jõesuu linna sotsiaalosakonna juhatajal Sabina Kornejeval on kolm kõrgharidust, mis lubaksid tal töötada politseiniku, õpetaja, sotsiaalpedagoogi või noorsootöötajana, aga tema süda kuulub sotsiaalvaldkonnale. 

Sotsiaalvaldkond ei olnud tööalaselt teie esimene valik.

Alustasin oma teekonda politseis. Lõpetasin sisekaitseakadeemia politseitöö erialal ja töötasin alguses Narvas patrullteenistuses, hiljem noorsoopolitseinikuna. Tallinna kolides töötasin küberpolitseis, aga see oli pigem tehniline töö, kus tundsin väga suurt puudust inimestega suhtlemisest. Lahendasin küll suuri kriminaalasju, aga ma otseselt ei abistanud inimesi ega näinud oma töö tulemust.

See oli väga erinev sellest ajast, kui kureerisin korrakaitseametnikuna perevägivalla juhtumeid, mis on puhtalt sotsiaaltöö. Siis sain aru, et see mulle väga meeldib.

Omandasin teise hariduse sotsiaalpedagoogika ja noorsootöö vallas ning magistrikraadi humanitaarainete õpetajana Tartu ülikoolis. Ühel hetkel sain aru, et kogu eelnev elu viis sinna, kus ma praegu olen.

Nii et sotsiaalvaldkonda jõudmine oli ainult aja küsimus? 

Olen Narva-Jõesuu sotsiaalvaldkonda juhtinud poolteist aastat. Sõbranna saatis mulle töökuulutuse ja arvas, et ma sobiksin sellele kohale ideaalselt. Igast koolitusest, mille olen läbinud, on minu praeguses töös kasu. Tänu sellele on silmaring nii lai ja koostööpartnerid igal pool. See on väga mugav, kui tead, kellele mingi probleemi korral helistada.  

Kas praeguses ametis on kasu ka politseis töötamise kogemusest?

Jah, loomulikult, eriti patrullitööst, sest tänu sellele on suurem stressitaluvus. On juhtumeid, kus klient karjub või tuleb joobes vastuvõtule. Sellisel juhul ma ei karda teda, vaid oskan temaga suhelda. Või kui midagi juhtub, siis ma tean, kuidas kiiresti kutsuda politseid või kiirabi. See, kuidas sa infot edasi annad, on ka tähtis, et nad jõuaksid kiiremini kohale.

Paljudele seostub sotsiaalvaldkond ainult muredega, millele on vaja lahendust leida. Mis teeb rõõmu?

Jah, kui näiteks ehitusosakonda pöörduvad inimesed sooviga ehitada ilus maja, siis sotsiaalosakonda tullakse oma muredega. Aga selle mure lahendamine ongi meie töö ja kui see õnnestub, siis see valmistabki rõõmu.

Mul on selleks terve meeskond. Ei ole nii, et üks ametnik ei saa öösiti magada, sest mõtleb kogu aeg, kuidas mingit pobleemi lahendada. Me mõtleme seda koos ja otsime parimat lahendust kas koos lähedaste või koostööpartneritega.

Kas on ette tulnud olukordi, kus ei leiagi head lahendust?

Ikka leiab lahenduse. Me proovime eri variante ja vaatame, milline neist töötab paremini.

Näiteks eriolukorra ajal oli mitu juhtumit, kus oli vaja aidata eakat, kellel kõik sugulased elavad Venemaal ega pääsenud üle piiri. Ja inimene ise on selline, et ta ei võta vastu võõraste inimeste abi, ta lihtsalt ei ava ust. Tuli leida lahendus, et sugulane Venemaalt saadab raha, seejärel ostad poest vajalikud asjad, viid väravani, ootad põõsa taga, veendud, et inimene tuleb kotti võtma ja temaga on kõik korras, siis helistad sugulasele ning kinnitad, et kõik on hästi.

COVID polnud ainult tervise-, vaid ka sotsiaalkriis. Sotsiaalosakonna koormus kevadel kasvas, aga saime hakkama.  

Minule oli suur üllatus, kui märkasin eriolukorra ajal Narva-Jõesuu linna kodulehel teie teadet, kus te kutsusite märkama kõiki abivajajaid enda ümber ning jagasite oma mobiiltelefoni numbrit, millega olete ööpäev läbi kättesaadav. Ega inimesed seda ometi kuritarvitanud?

Paar naljajuhtumit ikka oli, kus joobes meesterahvas helistas, sest tal oli igav. Et ajalehes oli kirjas, et võib helistada, kui on abi vaja, ja tal süda nii valutab ja ongi abi vaja. Aga enamasti helistati ikka asja pärast. Näiteks jäi eakas üksinda, sest sugulased olid karantiinis, ja talle tuli süüa viia. Või inimestel, kes olid ise karantiinis, polnud läheduses sugulasi ega tuttavaid. Ka neile korraldas sotsiaalosakond toidu kojuveo.

Teine valdkond, mida tuli eriolukorra ajal kiiresti korraldada, oli koolitoit. Narva-Jõesuu leidis sellele ühena esimestest lahenduse, pakkudes distantsõppe ajal päevaprae kättesaamise võimalust poodides.

Esimesed paar nädalat jagasime toitu poes, aga seejärel alustasime kojuvedu, sest see oli turvalisem. Kasutasime koolis valmistatud sooja toidu koju viimiseks sotsiaaltransporti, mis oli vaba, kuna eriarstide vastuvõtud olid peatatud.

Kui ma mõtlen Narva-Jõesuu sotsiaalvaldkonna peale, siis esimese positiivse asjana tuleb meelde SOS-lasteküla, mis kerkis esimesena Ida-Virumaal just Narva-Jõesuusse, tuues siinsesse asendushooldusesse uusi tuuli. Mis on praegu väga hästi?

Info liikumine on väga heal tasemel. Narva-Jõesuu ei ole nii suur koht ja inimesed teavad üksteist. Samuti on meil hea koostöö perearstide, politsei ja päästeametiga − infoallikad on igal pool. Tänu sellele lahendame probleemid algfaasis ja need ei jõua süveneda.

Kui rääkida sotsiaalteenustest, siis meil on kõik elanikele tasuta. Osas omavalitsustes võetakse sotsiaaltranspordi kasutamise ja koduteenuse eest osalustasu, aga meil seda ei ole.

Eelmise aasta lõpus parandasime terviseteenust puuetega inimestele ja eakatele. Kui varem sai tasuta külastada ainult Sillamäe ujulat, siis mullu sõlmisime lepingu veel Narva ujula ja Meresuu SPA hotelliga. Inimesed on selle eest väga tänulikud, et saavad ka spaas käia.

Milles soovib Narva-Jõesuu teha arenguhüppe alanud arenguprogrammis, mis sisaldab nii koolitusi ja nõustamisi kui ka võimalust taotleda toetust mõne sotsiaalteenuse arendamiseks? 

Koduteenuses. Praegu põhimõtteliselt kõik toimib, aga saab paremini. Koduhooldajate töökoormus on suur ja nad vajavad supervisioone. Näiteks juhtumid, kus kliendi olukord halveneb, mõjuvad raskelt. Sotsiaaltöötajad on üldiselt suure südamega ja seetõttu on oht läbi põleda. 

Teiseks oleks vaja kasutusele võtta nüüdisaegsed infotehnoloogilised lahendused, mis aitavad koduhooldustöötajal oma aega planeerida ja annavad kliendi seisundi muutustest parema ülevaate. Mõni täidab praegu aruannet arvutis, mõni paberkandjal, aga mugavam on kasutada tarkvara, kus sisestad kodukülastuse info kas tahvelarvutit või mobiiltelefoni kasutades.

Riik toetab Ida-Viru sotsiaalteenuste arendamist poolteise miljoniga

Ida-Viru omavalitsused keskenduvad sotsiaalteenuste arendamisel koduteenustele, dementsusega inimestele ja sotsiaaltranspordile. 

Ida-Viru omavalitsused kavandavad oma elanikele sotsiaalteenuseid, mille elluviimiseks saab tuleval kevadel riigilt toetust taotleda. Ida-Virumaale mõeldud eraldi taotlusvooruga loodab riik parandada regioonis sotsiaalteenuste kättesaadavust ja kvaliteeti.

Sotsiaalministeeriumi arendusprogrammi eelarve on poolteist miljonit eurot ja selle viib ellu osaühing Invicta. Projekti koordinaatori Anu-Mall Naaritsa sõnul peaks selle käigus valmima omavalitsustes sotsiaalhoolekande strateegia ning teenuse disaini tulemusena tekkima igasse piirkonda vähemalt üks uus teenus või arendatakse edasi mõnda olemasolevat.

"Loodame, et programmi nimetus "Pöördepunkt" peegeldab suunda koos liikumisele sotsiaalteenuste arendamise poole," ütles ta. 

Kohtla-Järve, Narva-Jõesuu ja Toila otsustasid panustada koduteenuse arendamisse, et eakad saaksid võimalikult kaua elada oma kodus ja iseseisvalt toime tulla. Lüganuse ja Jõhvi vallas ning Sillamäe linnas on päevakorral dementsete päevahoiu loomine, mis praegu puudub. Alutaguse vald ja Narva linn arendavad sotsiaaltranspordi teenust.