Tantsud valgete põtradega

Ugala uuslavastus «Valged põdrad» põhineb Piret Jaaksi tekstil. Fotol on Ilo-Ann Saarepera ja taustal Tanel Ingi. Foto: Gabriela Urm

Eesti Teatri Agentuuri 2019. aasta näidendivõistlusel sai esimese preemia Piret Jaaksi näidend «Siirderiitujad». Igati sisutäpne pealkiri, aga natuke nagu ametliku või kõleda kõlaga – või hoopis terake irooniline? Lavastaja Andres Noormets on valinud pealkirjaks «Valged põdrad», see kõlab looduslähedasemalt, salapäraselt, kutsuvalt. Valge põder on ses lavaloos maagiline, saatusi muutev olend. Mõtlema paneb pealkirja mitmusevorm – igaühel oma valge põder... Ehk peitub siin üksiti lootus, et meie, inimlapsed, suudaksime olla valged põdrad üksteise jaoks?

Alustades lavaruumist: Andres Noormets kasutab oma stsenograafias ühe refräänina poodiumi, mis kõrgub lavapõranda kohal. Minu mäletamist mööda oli tal esimest korda nii Martin Alguse draamaga «Janu» (Endla Küünis 2008). Nõnda lihtsa ruumilise võttega tõuseb mäng väga sundimatult olustiku kohale, mi­sanstseenides tekib loomulik tinglikkus. Alates juba tegelaste astumisest või ronimisest mängu sisse ehk üles.

«Valged põdrad» haakub ruumiliselt ja mõneti ka sisuliselt, assotsiatiivselt Noormetsa lavastusega «Surmkindlad asjad siin elus», kuigi teine on seinte värv ja materjal. Torkab silma, et ehkki tegevus toimub külas, kuhu Askur ja tema naine on linnast kolinud, puudub lavapildis ometigi loodus, millest nii palju räägitakse. Harvad rekvisiidid on rõhutatult linnalikud, näiteks poekaubad: kiirnuudlipakid, juuksevärv, pulgakommid. Kahel korral näeme taimi, aga needki on raagus ja kidurad oksakesed. Isegi roheline õun, mille Askur kingib Marjale, näeb küllap sihilikult välja nagu poest ostetud, mitte puu alt nopitud. See toonitab võõrandumist loomulikust loodusest. Linnamentaliteeti ka külas. Kuid merekohin ja äikesemürin on päris.