Krimiromaan, mille üks tegelane on lumi

Ragnar Jónasson, «Lumepimedus». Foto: Raamat

Siglufjörðuri draamaühing valmistub esietenduseks, lavale hakkab jõudma kohaliku autori kirjutatud kibemagus armastuslugu. Põhja-Islandil asuva idüllilise ja vaikse, 1200 elanikuga väikelinna teatrimaja lavajõududesse kuuluvad draamaühingu esimees (kuulus kirjanik), lavastaja (unistab näitekirjaniku kuulsusest), näitekirjanik, kolm näitlejat, meistrimees ja valvelauatädi. Kui ühel jaanuari reedeõhtul seltskond kahe proovi vahele jäävalt söögipausilt naaseb, leitakse trepijalamilt 91-aastase esimehe surnukeha. Kuna vanahärra armastas vahel napsitada ja õhus on tunda alkoholilõhna, peab kohalikku politseijaoskonda juhtiv seersant Tómas seda selgelt õnnetusjuhtumiks. Siglufjörðuri politseijõududega alles paar kuud varem liitunud, äsja politseikooli lõpetanud Ari Thór Arason kipub eri arvamusele jääma.

Mõni päev pärast draamaühingus juhtunut leiab väike poiss naabri aiast värskelt sadanud lumelt liikumatult lebamas kauni lumeingli, kel seljas vaid teksased. Teda ei kohuta naise nägemine ning veripunaseks värvunud lumi on lapse silmis «otsekui kaunis ja erk täiendus ülejäänud pärlvalgele aiale». Kohas, kus ei juhtu kunagi midagi, on politseinikel korraga lahendada kaks eripalgelist juhtumit ning ei ole just raske aimata, et ka teine, dramaatilise lavapildiga stseen, on seotud draamaühinguga.

Tõe väljaselgitamine