Ega auto pole süüdi, kui taristu ajab kiusu. Proovime Volkswageni põhjani uut elektriautot ID.3

Volkswagen ID.3 22-11-20 Foto: Esta Tatrik

Volkswagen ID.3 on küll margi esimene elektriauto, kuid loodud nagu harilik sõiduauto. Temaga saabki normaalselt sõita linna-, kiir- ja kruusteel. Ka tema peale sajab vihm.

Ega auto pole süüdi, kui taristu on omapärane. Astun mudast jalgrada mööda üle tuulise välja, olles jätnud seljataha kaubanduskeskuse soojuse, tuledesära ja avatud poed. On pime, külm, hundid. Olgu, hunte ei ole. Kõik sai alguse sellest, et kaubanduskeskuse parklas seisev laadija keeldus suhtlemast mu We Charge laadimiskaardiga, mis annab ligipääsu 150 000 laadimisjaamale Euroopas (80 protsenti koguarvust), aga mitte sellele ühele siin provintsilinnas. Mistõttu mu proovisõiduk ootab mind ühe teise laadimisposti küljes viieminutilise jalutuskäigu kaugusel.

Ma ei kurda. Eelmisel päeval sõitsin Volkswagen ID.3-ga Tallinnat mööda, siis sealt 180 km lõunasse, kasutasin istme-, rooli- ja salongisoojendust, lasin telefonil end spetsiaalses käepärases taskus juhtmevabalt laadida. Ei koonerdanud ja sihtpunkti jõudes oli sõiduulatust järel 70 km, nii et oleksin võinud sama soojaga veel ka sõprade juurde maale jõuda. ID.3 sõidab hästi, on mugav.

Laadimisposti juures kohtusin kahe tunni eest sõbraliku taksojuhiga, sain kinnitust, et tõepoolest, kui teine auto ühendab end laadijasse kasvõi selleks, et võtta kümme minutit hädapärast voolu näiteks koju jõudmiseks, on sinu laadimine katkenud ja kui sa ise pole auto juures, et uuesti laadimiskaarti viibutada, siis nii jääbki. Niipalju kui enne katkestamist laadida jõudis, nii palju akus ongi.

Niisiis puurin pilguga pimedusse ja kujutan ärevalt ette, kuidas mu halli ID.3 kõrval laeb aplalt teine auto.