Juhtkiri ⟩ Ameerika on tagasi

Antony Blinken kõnelemas pärast riigisekretäri kandidaadiks esitamist 24. novembril 2020 Foto: Mark Makela/AFP

• Tagasi on mõistmine, et USA ja Euroopa ei saa üksteiseta hakkama
• Euroopa vajab USA sõjaväelaste kohalolu ja pühendumust NATO idatiiva kaitsmisele
• Ameerika Ühendriigid vajavad Vana Maailma tuge Hiina ülemvõimu kontrollimisel
• Ühiselt suudavad USA ja Euroopa hoida õigusele tuginevat maailmakorda

Möödunud teisipäeval pidas tulevane Ameerika Ühendriikide president Joe Biden kõne oma kodulinnas Wilmingtonis, kus ta rõhutas: «Ameerika on tagasi» ja «valmis juhtima» globaalsel areenil. See on oluline ja hea sõnum, ent muidugi tasub arvestada, et USA järgmise administratsiooni tähelepanu nõuab ikkagi nii epideemia kui ka majandus oma riigis.

Joe Biden on lubanud pöörata selja oma eelkäija riiklikule kursile, mis USA globaalse haarde suurendamise asemel pigem lõhkus koostöösidemeid liitlastega Euroopas. Nii on ka mõneti mõistetav, miks on Biden komplekteerinud oma uue meeskonna kogemustega ekspertidest, kes väärtustavad suletuse asemel rahvusvahelisust, inimõiguste eest seismist kõikjal maailmas, ning mis Eesti jaoks kõige tähtsam, liitlassuhete olulisust.

Osaliselt tähendaks see käik tagasiminekut Trumpi-eelsesse perioodi, sest nii Joe Biden, John Kerry kui ka tulevane välisminister Antony Blinken on varem figureerinud tähtsatel ametikohtadel Barack Obama administratsioonis. Muutunud on aga väljakutsed, mida uus meeskond peab hakkama lahendama.

Koroonakriisist on võitjana väljumas Hiina, mille SKT on erinevalt USAst ja Euroopa Liidust püsinud aasta teises pooles kerges kasvutempos. Hiina kui 21. sajandi superriigi agressiivsetele kavatsustele vastu hakkamine nii majanduses, julgeolekus ka inimõiguste vallas nõuab väga suurt rahalist panust, mida ameeriklased üksinda ei suudaks kanda. Ameeriklastel, kes iga päev heitlevad Covid-19 kriisist tingitud sotsiaalsete ja majanduslike raskustega, on ilmselt keerulisem mõista ka neid murekohti, mis jäävad rahvusvahelisele tasandile.

Kui Ameerika ei taha jääda pelgalt manitsevaks jõuks, eriti mis puudutab teiste vaba maailma riikide enesemääramisõigust, siis liitlassuhete silumine Euroopaga on selle vältimatu tingimus.

Antony Blinkeni välisministrikandidaadiks nimetamisega võis Biden teha esimese lepitava sammu selles suunas. Paremat koostööd Euroopa liidritega soosib asjaolu, et Blinken on omandanud nooruspõlves hariduse École Jeannine Manuel’is ning kõneleb soravat prantsuse keelt. Lisaks näitas ta Obama administratsioonis töötades üles südikust sellega, et ei nõustunud toonase presidendi otsusega Süüria konflikti mitte sekkuda. Mis näitab, et tema jaoks kaaluvad inimõigused üle pragmaatilise poliitika.

Blinkeni esimene visiit Euroopasse rõhutaks taas tärganud mõistmist, et pikaaegsed liitlased Atlandi ookeani kallastel ei saa üksteiseta hakkama ka sel sajandil. Euroopa vajab USA sõjaväelaste kohalolu ja pühendumust NATO idatiiva kaitsmisele, USA aga Vana Maailma tuge Hiina ülevõimu kontrollimisel.

Tasub meeles pidada, et demokraatliku ja vaba maailmakorralduse alustalaks on transatlantilised liitlassuhted ning selle püsimise nimel tuleb kõikvõimalikud lahkhelid kõrvale jätta. Õnneks on Joe Biden ja tema administratsiooni ametnikud selles osas ühte meelt. Kui Ameerika Ühendriigid ja Euroopa tegutsevad ühtsena, on nad võimelised hoidma rahvusvahelisel õigusel tuginevat maailmakorda ning seisma demokraatlike riikide vabaduste eest.