Juhtkiri ⟩ Et vägivalda ei oleks

Illustreeriv foto vägivallast. Foto: Remo Tõnismäe / Postimees

• On naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev
• Perelepitus ei pruugi vägivaldse suhte puhul aidata
• Oskamatu lepitus võib ohvrite kannatusi suurendada

Täna on naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev. Statistika ütleb, et perevägivalla puhul on 80 protsenti ohvritest naised. Vägivald lähisuhtes on tõsine probleem, mille lahendamine vajab tundlikku lähenemist.

Postimehe tänastel Fookuse külgedel on ülevaade perelepitusega seotud ohukohtadest. Perelepitus on lähenemine, millega lahutuse järel püütakse poolte vahel saavutada kokkulepet, kuidas edaspidi hooldada ühiseid lapsi ja panustada nende ülalpidamisse. Perelepitus toimib, kui abikaasad on võrdsed ja lõpetavad kooselu lahendamatute erimeelsuste või lahku kasvamise tõttu.

Sageli on aga lahutus viimane väljapääs aastaid kestnud vägivaldsest suhtest, kusjuures selline suhe ei pruugi tingimata olla füüsiliselt vägivaldne. Mõnikord allutab üks pool teise täielikult oma kontrollile üksnes vaimse manipuleerimise ja alandamisega. Kui sellises olukorras üritada lahutuse järel perelepitust, viib see ohvri tagasi vägivalla alla.

Paraku on teada, et perelepitust püütakse meil taastava õiguse põhimõttest lähtuvalt hakata kasutama ka lähisuhtevägivalla juhtumite kohtueelseks lahendamiseks. Lepitust viib läbi ohvriabi töötaja, kes otsib viise, kuidas kahtlustatav ohvrile tehtud ülekohut heastada saab. Paljud vägivaldsest suhtest vabanenud naised ütlevad, et ei kujuta ette, kuidas selline skeem võiks üldse mõeldav olla. Samuti ei pea eksperdid õigeks taastava õiguse rakendamist seksuaalvägivalla juhtudel.

Perelepituse aluseks on usk, et ülekohut teinud inimene on võimeline oma käitumist muutma ja paremaks saama, kui talle tagada abi ja nõustamine. Kindlasti see paljudel juhtudel nii ongi. Meie tänastel Eesti külgedel on ülevaade katseprojektist, millega Harju- ja Tartumaal peetakse lähisuhtes vägivalda kasutanutega ennetavaid vestlusi, et nad oma teo lubamatust mõistaksid. Nõustamisest loodetakse kasu puhkudel, kui tegu on esmakordse üleastumisega.

Oskamatu lepitus võib kannatusi suurendada. Et võitlus perevägivallaga tooks tõesti kasu, on vaja koolitada nõustajaid ja laiendada tugistruktuure kõigile osapooltele.

Sageli on vägivaldsusele kalduvad inimesed ka ise lapsepõlves vägivalla all kannatanud ja vägivald on neil õpitud käitumine. Vestlused ohvriabi nõunikuga saavad inimest toetada, et ta saaks teha edaspidi paremaid käitumisvalikuid, paremini reageerida. Peamine on sekkuda võimalikult varakult, enne kui asi jõuab kuriteoni.

Katseprojekt juhib tähelepanu asjaolule, et mitte igaüks, kes on kasutanud või kaldub vägivalda kasutama, kui ei suuda probleemi teisiti lahendada, ei ole tingimata parandamatu vägivallatseja. Ka võrdsete partnerite vahelised tülid võivad eskaleeruda füüsilise kontaktini.

Piir peretülidesse takerdunud suhte ja süstemaatilise lähisuhtevägivalla vahel ei ole kõrvalseisjatele sageli hoomatav. Ka elukutselistele nõustajatele on nende eristamine keeruline, eriti siis, kui üks pooltest püüab vahendajaga manipuleerida. Oskamatu lepitus võib sel puhul kannatusi suurendada.

Samas on selge, et nõustamist ja tuge on vaja kõigile, kes suhtes sattunud olukorda, kus kõrvalise abita enam edasi ei saa. Selleks et võitlus perevägivallaga tooks tõesti kasu, on vaja koolitada nõustajaid ja laiendada tugistruktuure kõigile osapooltele.