TERVISHOID ⟩ Helen Hääl: miks perelepitus ei sobi pikaajalise vägivalla ohvrile?

Perevägivald ei hooli vanusest ega soost. Foto: Kristjan Teedema

Perelepitus peab toimuma vabatahtlikult ning kui üks pool tunneb end ebamugavalt või soovib lepituse katkestada, ei tohi survestada lepitust jätkama, kirjutab vandeadvokaadi abi ja lepitaja Helen Hääl.

Perevägivallajuhtumites tuleb väga tihti ette olukordi, mida ei saa lepitada. Füüsilisest vägivallast hirmsamgi võib ohvrile olla süstemaatiline vaimne terror. Viimast oskab märgata väljaõpetatud, kogenud silm. Abistajatel, vahendajatel ja õigusemõistjatel tuleb õppida ohvrite kannatusi märkama ja vähendama.

Praegu on süsteemis palju segadust. Alustuseks küsimus, kellele perelepitus sobib. Erinevalt tavalisest võrdsete pooltega peretülist ei sobi perelepitus lähisuhtevägivalla juhtumites, sest seal pole võrdseid pooli. Üks pool on alati ohver ja teine süsteemne vägivallatseja. Praktika kinnitab, et seesuguse pere suunamisel pere­lepitusse nõrgem pool taasohvristatakse. Välja arvatud juhul, kui ohver on juhtunust taastunud, saavutanud iseseisvuse ja seisab enda eest ega karda enam vägivallatsejat.

Päriselus juhtub nii siiski üliharva, igal juhul vajab ohver ­pikaajalisest vägivallast väljakasvamiseks palju aega ja individuaalset teraapiat. Algu­ses ei saa vägivallaohvrid tihti ­arugi, et on manipuleerivas suhtes, sest ­suure kontrollivajadusega vägivaldne partner on nõrgema poole enesehinnangu aastatega põrmu tampinud.