Kontseptuaalseks metal-albumiks vormitud inimliku ohverduse müüt

Corey Tomlins ja ansambel Juur esinemas tänavu suvel Käbliku festivalil. Foto: Mati Leet

Psühhedeelse roki ja stoner’i sugemetega alternatiivset metal-muusikat mängiv Tallinna ansambel Juur avaldas oktoobris pärast nelja-aastast pausi oma kauaoodatud teise albumi «Flux». Plaadi esitluskontsert, mis pidi esialgsete plaanide järgi toimuma paar nädalat tagasi Tallinnas Sveta Baaris, nihutati koroonaviiruse uue laine tõttu tuleva aasta 29. jaanuarile. Minu küsimustele vastas ansambli solist Corey Tomlins. Meie vestlus toimus inglise keeles.

Sa ei ole eestlane. Kust sa pärit oled?

Ma olen Austraaliast Sydneyst. Tallinnas elan juba kümme aastat. Olen koos abikaasa ja kassiga end siin väga mõnusalt sisse seadnud, mul on õnnestunud leida Tallinnas loominguliste ettevõtmiste ning tätoveerijatöö vahel väga hea tasakaal.

Viimasel kümnendil on tuhanded eestlased kolinud elama ja töötama Austraaliasse. Sa oled vist üks väga väheseid, kes on tulnud sealt siia. See tekitab natuke imestust ning paneb küsima: mis on sinu jaoks Eestis, mida Austraalias pole?

Tunnistan, et praegu on mul sellele natuke raske vastata, kuna tunnen külastusvõimaluse puudumise tõttu tugevat koduigatsust. Ma ei arva, et Eestil on tingimata pakkuda midagi, mida Austraalial pole. Võib-olla on mind pannud Eestit eelistama selle suhteline väiksus, mis on mulle sobinud. Olen saanud seetõttu lihtsamini kokku õigete inimestega ning leidnud võimalusi, mis oleks Austraalias olnud mulle ilmselt suletud.

Ma tean, et paljudele eestlastele näib Austraalia paradiisina. Kuid suur osa neist ei tea või ei mõista, et kliimamuutuste tõttu on Austraalia sattunud väga ohtlikule rajale ning muutub iga aastaga üha kuumemaks ja kuivemaks. Fossiilkütuste kasutamisele tuleb lähiajal leida mingi uus alternatiiv või on selle paradiisiga peagi lõpp.

Kuidas sa võrdleksid Austraalia ja Eesti rokk- ja metal-skeenesid?

Minu meelest kõlavad mõlema riigi populaarsemad rokk- ja metal-bändid natuke igavalt ja väsinult, kuid samade žanrite alternatiivsemas kihistuses, kus muusikud võtavad rohkem loomingulisi riske, toimub väga põnevaid asju.

Millised on sinu lemmikbändid Eestis ja Austraalias?

Austraaliast kindlasti Nick Cave and the Bad Seeds, The Drones, Tropical Fuck Storm ja Dirty Three. Ma olen suur death metal’i austaja ning selles žanris on minu lemmikud praegu Faceless Burial, Portal ja Gutless.

Eesti asjadest meeldivad mulle väga Estoneri kaks viimast albumit ning Kannabinõia viimane. Minu meelest on parim Eesti muusika see, mis on midagi rohkemat kui pelgalt Eesti versioon millestki populaarsest, mis eksisteerib mujal maailmas juba ammu. Nii näiteks ei saa ma öelda, et oleksin Tommy Cashi muusika suur austaja, kuid tema looming on vaieldamatult viinud asju täiesti uuele tasandile. Ta on artistina väga nutikas.