Peatoimetaja Mart Raudsaar: täna 25 aastat tagasi

Mart Raudsaar. Foto: Tairo Lutter

• Postimehe veeb sündis 25 aasta eest
• Veebiajakirjandus on kiiresti arenenud
• Head ajakirjandust pole kunagi külluses

Täna 25 aastat tagasi alustas Postimees veebis. See on väga pikk aeg. Kui liigume tänasest päevast edasi sama ajavahemiku võrra, jõuame aastasse 2045. Kui kujutleme end ajas aga tagasi minevat, jõuame 1995. aasta sügisesse, kus just oli toimunud lindiskandaal. President oli Lennart Meri, kolm päeva hiljem esitas Eesti taotluse saada Euroopa Liidu liikmeks.

Seda viimast päeva mäletan väga selgelt, kuuldes Eesti taotluse uudist bussiraadiost, seisvaid inimesi pilgeni täis Tartu-Elva 19.20 bussis, mis sõitis ka läbi Peedu. Postimehe internetiseerumise päev oli aga möödunud märkamatult – internetti mul kodus ei olnud ning see tundus kallis, primitiivne ja vähetähtis infokanal.

Kuid 25. novembril 1995 Postimees internetti jõudis, ning seda järgmise tagasihoidliku uudisega: «Postimehe Interneti-versioonist saab lugeda kõiki ajalehes ilmunud originaalmaterjale – uudiseid, kommentaare, juhtkirju jms. Arvuti kaudu on nüüdsest kättesaadavad ka Postimehe karikatuurid ja koomiksid ning ilmateade. Peagi hakkab Interneti-Postimees vahendama ka reklaami.»

Esialgu oligi Postimees internetis üks väga tagasihoidlik värk. Tegemist oli paberlehe kärbitud koopiaga, kus lugeja võis näha vaid tekste. Miks mitte pilte? Aga seepärast, et internetiühendus toimus modemite abil, kasutades telefoniliine, ning infomahukate materjalide allalaadimine võttis väga palju aega ja oli seetõttu ka kulukas.

Vahepealse ajaga on veeb tervikuna ja Postimees selles teinud väga suure arenguhüppe. Alustame meediumist endast. Enamikul Eesti elanikel on olemas juurdepääs internetile, paljudel koguni kiirele internetile ning enamikul meist on taskus nutitelefon, millesse ma ei suuda endiselt suhtuda teisiti kui kaheksandasse maailmaimesse. Me saame oma elektroonilistesse seadmetesse laadida kiiresti megasuurel hulgal baite ning teha seda lisaks kõigele peaaegu igas maailma nurgas.

Kiirus, mastaabiefekt ja sellega kaasnenud teenuse odavnemine on toonud kaasa ajakirjanduslike veebiväljaannete iseseisvumise: need ei ole enam ammu paberlehtede koopiad. Operatiivseid uudiseid tarbime juba ammu veebist. Sealt näeme ka näiteks Salme viikingilaevade 3D-mudelit. Tekkinud on veebitelevisioon, mille võimalusi kasutasime suures mahus Postimehes viimati USA presidendivalimiste kajastamisel.

Kiirus, mastaabiefekt ja sellega kaasnenud teenuse odavnemine on toonud kaasa ajakirjanduslike veebiväljaannete iseseisvumise: need ei ole enam ammu paberlehtede koopiad.

Veebiajakirjandus on arenenud kiiresti ning on toonud ilmsiks veebi tugevused – ka pahupoole või lastehaiguse, kui räägime anonüümse kommentaariumi allakäigust või klikkide tagaajamisest. Klikkide tähtsus pole praeguseks täiesti kadunud, kuid viimastel aastatel on selle asemele tõusnud digitellijatele tuginev ärimudel.

Meediateoreetik Marshall McLuhan on öelnud, et «medium is the message» ehk et sõnumi edastamiseks kasutatava kanali iseärasused vormivad sõnumit ennast ja saavad osaks temast. Nii on see veebiajakirjanduse puhul kahtlemata juhtunud. Kuid minu meelest ei saa öelda, et veebiajakirjandus oleks saanud valmis või et me oskame tänapäeval ajakirjanikena kasutada maksimaalselt kõiki veebi pakutavaid võimalusi. Filosoofilises plaanis, veeb pole veel lõpetanud oma olemuse ilmutamist, mis vormub ja saab osaks tema sõnumitest. Areng pole veel lõppenud. Tegeleme Postimehes järjepanu uute võimaluste mõtestamisega.

Olen mõelnud mõnikord, kas on olemas internetti peale internetti. See tähendab, kas peale veebiajakirjandust võib tulla veel mõni tehnoloogiline läbimurre näiteks aastal 2045, mis muudab ajakirjanduse tegemise tehnilist poolt sama radikaalselt, nagu on teinud seda veebi tulek. Julgen oletada, et siiski mitte. Liikuvat pilti me juba edastame reaalajas inimeste taskusse. Hologrammid võivad tulla, teoreetiliselt võivad tulla mingid implantaadid. Piiri arengule seab inimese informatsiooni vastuvõtuvõime. Informatsiooni on juba praegu ülekülluses. Kuid seda tähtsamaks muutub vana hea ajakirjandusoskuste tööriistakastike. Head ajakirjandust pole kunagi ülekülluses, ammugi mitte veebis.

Palju õnne, Postimees veebis!