Eesti sood – elurikkus, mis väärib tervendamist

Meelva soos on näha jälgi kunagistest kuivenduskraavidest, kuid nüüd on seal alustatud soo veerežiimi taastamistöödega. Foto: Sander Silm

Eesti peab ennast uhkusega soode ja rabade maaks – on ju sood kunagi moodustanud viiendiku Eesti pindalast. Paraku on tõde, et funktsionaalsed sood, kus kasvab turbasammal ja ladestub turvas, moodustavad Eesti pindalast nüüdseks kõigest kuus protsenti.

Ülejäänud sooalad on kuivendatud ja kultiveeritud ning neist ei saa enam rääkida kui toimivatest soodest.

Samas on soodel ja rabadel meie ökosüsteemis ülioluline roll. Sood on tähtsad nii elurikkuse kui ka veerežiimi seisukohalt, sealhulgas üleujutuste ärahoidmisel ja puhta vee säilitamisel. Lisaks mõjutavad turbasood globaalset kliimat. Looduslikud sood seovad süsihappegaasi, kuivendamine aga halvendab nende süsiniku sidumise võimet, mistõttu saab soost süsiniku talletaja asemel süsinikuallikas.

 

Eestis on kuivendatud turbaalad põlevkivitööstuse järel ühed olulisemad kasvuhoonegaaside emiteerijad. Seetõttu on kuivendusega rikutud soode loodusliku seisundi taastamine tähtis kakliimamuutusi silmas pidades.

 

Parandame tehtud vigu

 

«Soode tervendamise ja veerežiimi taastamisega parandame inimeste vigu ja hoiame üht kõige iidsemat kooslust, mis meil Eestis on – rabasid,» ütles Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna nõunik Herdis Fridolin. Tema sõnul on Eesti sood Euroopa Liidu mõistes esmatähtsad looduslikud elupaigad.

 

On ju paljudes Euroopa riikides (Holland, Taani, Suurbritannia, Saksamaa jt) enamik soid hävinud. Eestis on mitmekesised soomaastikud ning esinduslikud rabalaamad seni alles.

 

Kaevandatud ja mahajäetud turbaväljad on probleemne maastik, kuna sealt lendub mineraliseerunud süsihappegaasi, mis on aastatuhandete jooksul turbasse ladestunud. Lisaks on sellised turbaväljad väga tuleohtlikud, kuna kergesti süttival turbapinnal tõuseb temperatuur suvel ligi 70 kraadini.

 

«Lihtne näide on võtta 2010. aastast, kui Moskva külje all põlesidmahajäetud turbamaardlad, mille suits jõudis tookord isegi Eestisse,» lausus RMK looduskaitseosakonna juhataja Kaupo Kohv. «Moskvas suri tol suvel umbes 50 000 inimest erinevatesse hingamisteede haigustesse. Ka meie suuremad linnad, sealhulgas Tallinn, on ümbritsetud kuivendatud ja kaevandatud turbaaladega. Pärast katastroofi taastasid venelased paari aastaga kõik endised Moskva ümbruse sood.»

 

Sood tervenevad inimeste abil

 

Et sood on Eesti ühed olulisemad kliimat mõjutavad ökosüsteemid, hakati kümmekond aastat tagasi soode tervendamise ja veerežiimi taastamisega tõsisemalt tegelema.

 

2010. aastal seati looduskaitse arengukavas eesmärgiks taastada kuivenduse tõttu kahjustada saanud siirde- ja madalsoo kooslused

vähemalt 10 000 hektaril. Lisaks seati eesmärgiks korrastada 1000 hektarit ENSV ajal kaevandatud ja nüüdseks hüljatud endisi turbakaevandusi ehk jääksoid. Toona püstitatud ülesanne on praeguseks täidetud: tänavuse aasta lõpuks ületab taastatud soode ja jääksoode pindala kokku juba 12 500 hektarit.

 

Kaupo Kohv lisas, et talle meeldiks soode puhul kasutada sõna «taastamine» asemel terminit «tervendamine», kuna inimesed peavad looma soode paranemisprotsessiks eeldused, olgu selleks vanade kuivenduskraavide sulgemine või turbasambla eoste külvamine. Loodus taastab end siis juba ise.

 

Kui inimene on vajaliku abi andnud, saavad sood paranemisega päris hästi hakkama. Linnud tulevad kiiresti tervendatud sooaladele tagasi ja ka turbasammal hakkab juba mõne aasta pärast kasvama. Kõige aeglasemalt taastub maastiku ilme, kuid kümmekonna aastaga peaks ka see juba loodusliku soo ilmega sarnanema. Kui kaua võtab aega soo funktsionaalsuse taastumine, nii

et turvas hakkab uuesti ladestuma, oleneb soo tüübist ja olukorrast. Prognoose pole võimalik teha ka seepärast, et praegu on üldistusteks liiga vähe kogemusi.

 

Looduskaitsjad teevad soode tervendamiseks parimate meetodite otsimisel tihedat koostööd Tartu ja Tallinna ülikooli teadlastega. Eesmärk on taastada sood võimalikult efektiivselt ka seal, kus käib aktiivne turbakaevandamine.

Eestis on praegu 20 000 hektarid soid, mille tarvis on väljastatud kaevandamisluba. Kui lisada 9000 hektarit kasutusest väljas olevaid endisi turbakaevandusalasid ning kaitstavatel aladel asuvad metsa- ja põllumajanduskuivendusest rikutud sood, mida on vähemalt 90 000 hektarit, siis on selge, et ees seisab veel suur töö.

 

Soode taastamise tegevusi toetatakse Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi vahenditest ning struktuuritoetuste perioodi 2014– 2020 meetmest «Kaitsealuste liikide ja elupaikade säilitamine ning taastamine».

Vahetult pärast veerežiimi taastamist näeb soo välja nagu iga teine ehitustander, kuid loodus taastub soos juba mõne aastaga.

Sander Silm

Keskkonnaministeerium