«See oli huvitav lugemismaterjal. Ma poleks uskunudki, et kolm inimest jagunevad kolme erinevasse kategooriasse. Ma ootasin rohkem ühtsust,» hindas Toomla.
Politoloogi sõnul erinevad Andres Herkel, Liisa Pakosta ja Urmas Reinsalu selle poolest, millise haardega nad erakonna ja Eesti temaatikat käsitlevad. «Herkel on täiesti selgelt oma programmi üles ehitanud erakonnasisestele probleemidele. Reinsalu räägib erakonnasisestest probleemidest ka, aga käsitleb valdavalt Eesti ühiskonna temaatikat. Kõige kaugemale läheb Pakosta – tal tuleb sisse ka rahvusvaheline mõõde,» iseloomustas Toomla.
Politoloogi hinnangul on kõik kolm aga hädas sellega, kuidas defineerida, mis on konservatism. Reinsalu kirjeldab oma valijatele konservatismi väga tugevalt läbi rahvusluse, Herkel ja Pakosta aga oluliselt vähem. Pakosta toob konservatismi käsitluses lisaks sisse kristliku väärtushinnangute süsteemi, mistõttu on tema vaatlus kõige laiem.
«Nad ei suuda kuidagi paika panna alalhoidlikkust meie poliitikas. Kuidas peaks see muutuma juhtmõtteks? On noore ühiskonna häda, kuidas panna paika konservatismi nii, et ta oleks iseendale ja ka valijatele arusaadav,» sõnas Toomla.
Politoloogi sõnul näitavad programmid, et Herkel jääb teiste varju kõige lühema ja kõige varem avaldatud tekstiga. «Reinsalu programmis on tõsine asi see, et ta kutsub oma pooldajaid üles sallimatusele. Neile ei meeldi lisaks Keskerakonnale ja Savisaarele ka sotsiaaldemokraatia ja kohati on ta kriitiline ka Reformierakonna suhtes. Mitmes punktis lükatakse järsult kõrvale need, kes rahvuslikku julgeolekut või traditsioonilisi pereväärtusi teistmoodi hindavad. Sellega läheb ta vastuollu oma mõtetega, milles ta räägib ühiskonna avatusest,» leidis Toomla.