Ülesanne tundub küll kerge, võrreldes sellega, mida pidid läbi elama gümnasistid Vabadussõjas, kuid õpilaste isiklik panus epideemia ohjeldamisse on siiski tublisti kaalukam kui paljudel meist, kes saame oma toimetamisi jätkata vaid distantsi hoidmise ja maski kandmise väikese ebamugavusega.
Distantsõpe kui õppevorm on õpilastele suur katsumus. Tallinna Ülikooli teadlaste hiljutine mahukas uuring üldhariduskooli õpilaste, õpetajate ja lastevanemate hulgas näitas, et ligi kolmandik õpilastest jäi kevadisel distantsõppel hätta ja nende tulemus langes. See kolmandik sai koroonasõjas piltlikult öeldes haavata ja vajas «taastusravi», et teistele arengus järele jõuda.
Distantsõpe pole kerge ka õpetajatele. Arvatakse, et kui meil on olemas Stuudium, Opiq ja Foxademy, Zoom ja Teams, siis on nende abil võimalik õpet neti kaudu sama tõhusalt korraldada kui klassiruumis. Tegelikkus on õpetajale siiski midagi muud. Kevadine kogemus näitas, et õpetaja koormus distantsõppe ajal kasvas suuresti ja siiski ei saavutatud sama häid tulemusi kui tavaõppega.
Et koolide võimalused ja õpilaskonnad on erinevad, tuleks kaaluda ka eritingimuste võimaldamist.
Kõiki distantsõppe probleeme silmas pidades võttis haridus- ja teadusministeerium suvel vastu soovituse, et seda ei tohiks rakendada kauem kui kaks nädalat korraga. Valitsuse viimane otsus seda soovitust ei arvesta. Terviseameti hinnangul on olukord kriitiline ning avaliku hüve nimel tuleb gümnasistid rindele saata kolmeks ja pooleks nädalaks ning jõule ja koolivaheaega juurde arvestades lausa 10. jaanuarini.