Leon Glikman: isiku põhiõigustega ei tohi mängida

Leon Glikman Foto: Mihkel Maripuu

Riigile on üldiselt omane «tugevam võtab nõrgemalt»-põhimõttel raha saamise soov. Üks ametnikele armsaks saanud eelarve täitmise meetmeid on trahvimajandus. Sestap on meil karistusregistris umbes pool täiskasvanud elanikkonnast, kirjutab vandeadvokaat Leon Glikman.

Näiteks sellist sõidukiiruse mõõtmisega tegelevat politseiametnike armeed nagu meil pole ma paljureisinud inimesena kuskil mujal kohanud. Mõõtmine toimub pahatihti paikades, kus on ilmselge, et eesmärk pole liiklusohutus, vaid riigikassa täitmine. Kiuslikud aktsioonid ei suuna juhtide tähelepanu mitte liiklusolukorra, vaid mõõtjate jälgimisele, tekitavad trotsi ega paranda liikluskäitumist. Kiirusemõõtmine ohutul lõigul on justkui prügikala püüdmine, kus enamasti jääb võrku liiklushuligaani asemel hoopis korralik tavakodanik.

Sissetuleku ja trahvi suuruse suhtarvu poolest oleme maailma esirinnas, ent sellegi kiuste senised trahvid eelarvet piisavalt ei lapi. Rasvasemat suutäit võimaldab haugata «küll küllale liiga ei tee»-põhimõttel haldustrahvimenetluse seaduse eelnõu jõustamine. Eelnõus kärbitakse vastupunnimise vältimiseks trahvitava õigusi ja avatakse uks hiigeltrahvide määramisele, võimaldades näiteks äriühingult ära võtta kümnendiku aastakäibest, mis majanduslikus mõttes tähendaks üldjuhul trahvitule surmanuhtlust. Usk sellesse, et kõik, mis on halb äriühingule, on hea riigile, on naiivne, kuna lüpsilehma tapmise tagajärjena ei saaks riik maksutulu.