Juhtkiri ⟩ Ääremaastumise uus ilming

Fotol: Kungla 4 kortermaja renoveerimine Lääne-Virumaal. Foto: MEELIS MEILBAUM/VIRUMAA TEATAJA

• Kredexi rahadest võidavad enim Tallinn ja Tartu
• Pangad ei anna varmalt laenu maapiirkondade korteriühistutele
• Kohalikud omavalitsused peavad rohkem sekkuma kinnivaraturgu

Eesti riik on tulenevalt Euroopa kliimaleppest võtnud endale väga uhke ja ambitsioonika plaani: 2050. aastaks renoveerida kõik enne 2000. aastat ehitatud hooned. 

Ettevõtmise eesmärk on suurendada majade energiatõhusust. KredEx sai selleks Euroopa Liidust arvestatava summa, kuid rahajagamise käigus on selgunud kurb tõsiasi, et enamik sellest jõuab lõpuks siiski Tallinna, Tartusse ja Harjumaale, mitte aga piirkondadesse, kust elu kaduma hakkab.

Kuigi esialgsetes plaanides oli Eesti kurba regionaalset olukorda silmas peetud ning välja mõeldud meede, mille järgi Tallinnas ja Tartus toetatakse hoonete renoveerimist 30, nendelähedastes piirkondades 40 ja mujal 50 protsendi ulatuses, ei ole see soovitud tulemusi toonud. Näiteks Ida-Virumaal, mille jaoks oli ette nähtud sama suur summa kui Tallinnale ja Harjumaale kokku, läbis taotlusvooru lõpuks ainult üks korteriühistu. Mujal Eestis võib sama suurt probleemi täheldada maakonnakeskustest väljaspool.

Pangad ei ole aga eriti varmad maapiirkondades korteriühistutele laenu andma. Selle mure lahendamiseks hakati küll selle aasta maist pakkuma riiklikku renoveerimislaenu neile, kes on saanud pangalt eitava vastuse, kuid samas pole mitmetes piirkondades inimesed ja korteriühistud tervikuna võimelised üldse laenu tagasi maksma. KredExi esindajad toovad ka esile, et suurtes linnades on projekt paremini käima läinud just seepärast, et teavitustöö on olnud parem, ja kui juba üks osa majadest korda tehakse, saavad ka teised sellest eeskuju.

Võibolla ei saa kõik majad 2050. aastaks renoveeritud, aga laiapõhjaline ja kõigis aspektides läbi mõeldud tugi aitaks meid sellele eesmärgile kindlasti lähemale.

Nende probleemidega juba ka tegeletakse, kuid asja tuum paistab olevat veelgi sügavamal. Perspektiivitu tulevik võib olla just see, mille tõttu nii Ida-Virumaal kui ka mujal ääre­maastuvas Eestis majade renoveerimise plaani suure entusiasmiga vastu ei võeta. 10–20 aastaks laenu võtmine ei tundu sealsetele elanikele mõistlik, kuna kortermajades elavad väikse sissetulekuga pensionärid või siis inimesed, kes teavad, et nad ise või nende lapsed niikuinii sinna kanti elama jääda ei kavatse. See aga on juba mure, millele lihtsaid lahendusi ei ole.

Üks võimalus oleks KredExi renoveerimistoetust erilistes murekohtades veelgi suurendada, näiteks praeguse 50 asemel 80 protsendi peale. Nii saaks küll vähem maju renoveerida, kuid nii magus pakkumine tekitaks need vajalikud eeskujud, mille järgi teised saaksid joonduda. See tundub küll raha niisama peo peale laotamisena, aga näiteks Rail Balticu puhul tundub meile Euroopa sama suur toetusprotsent Eesti riigile täiesti loogiline.

Alternatiiv oleks kohalike omavalitsuste aktiivsem sekkumine kinnisvaraturule. KOVid võiksid rohkem maju kokku osta, need korda teha ja siis inimestele välja üürida. Ja on ka selge, et mõned üleliigsed majad oleks mõistlik lammutada. Praegu on suured ja aegamisi tühjaks jäävad korterelamukompleksid ehitatud linnade äärtesse. Majade kokkuostmine annaks võimaluse linnaplaneeringut paremini juhtida ning taastada nüüdseks taas elamispaigana atraktiivsemaks muutunud linnade keskused.

Võibolla ei saa kõik majad 2050. aastaks renoveeritud, aga laiapõhjaline ja kõigis aspektides läbi mõeldud tugi aitaks meid sellele eesmärgile kindlasti lähemale.