HARIDUS JA TEADUS ⟩ Ülo Vooglaid: lähtekohad mõtlemaks haridusalase koostöö üle

Carl Gustav Jungi analüütilises psühholoogias on Vana Tark Mees üks arhetüüpe. Arhetüüp on püsiv ja korduv kujund või motiiv, mis kollektiivses mitteteadvustatud psüühikas esineb ja seda nõnda struktureerib. Arhetüüpide mõjuvust ei saa niivõrd loogiliselt või funktsionaalselt seletada, kuivõrd täheldada psühholoogilise faktina. Ka sotsiaalteadlane ja haridustegelane Ülo Vooglaid mõjub hooliva vana targa mehena, isaliku kujuna. Foto: Tairo Lutter

Meil on aeg sõnastada ja avalikustada Eesti eri regulatsiooni- ja juhtimistasanditel kujunenud haridus- ja kultuuriolud ning hetkeolukord kui probleem, kirjutab õpetajate elutööpreemia 2018. aasta laureaat Ülo Vooglaid.

Oleme mitu aastakümmet jõudumööda üritanud selgemaks mõelda, kuidas küllalt täpselt kirjeldada eri regulatsioonitasanditel kujunenud haridusolusid ja situatsiooni, milles inimesed end tunnevad nii linnas kui maal, Virust Võruni. Oleme püüdnud sõnastada ja avalikustada haridusprobleeme, nende võimalikke põhjuseid, otseseid ja kaudseid toimeid ja tulemusi, aga ka nii avalikke kui varjatud tagajärgi. Seegi arutlus siin on mõeldud haridussüsteemi täiustamiseks.

Eestis on paljud olnud, on praegu ja loodetavasti ka tulevikus haridususku. Haridus on peaaegu püha ka neile, kes kuigi täpselt ei tea, millest jutt käib. Neid on veel päris palju, kes peavad hariduseks seda, mida koolis tehakse ja koolist antakse. Haridussüsteemiks on nad harjunud pidama koolivõrku ja põhiprotsessiks õppetööd või riikliku õppekava (RÕKi) täitmist. On isegi selliseid, kelle meelest võib pidada õpet ja kasvatust «haridusteenuste osutamiseks».

On, kuidas on, aga nendele, kes ei oska haridust väärtuseks pidada, vaadatakse viltu. Neid peetakse poolearulisteks.