Johanna Ross: kas Gileadis väärtustatakse emadust?

Johanna Ross Foto: Neeme Näripä

Hea ema võib olla ka see, kes ei tee seda konservatiivse peremudeli raames muud emadusele ohvriks tuues, kirjutab kirjanduskriitik ja tõlkija Johanna Ross.

Martin Ehala avaldas arvamusloo «Emaduse alaväärtustamisest» (PM, 17.11), kus teda pani muretsema see, et viimasel ajal kipuvad edukad naised emadust halvustama «sellest võib-olla endale ise aru andmatagi». Näitejuhtumiteks tõi ta kolm tsitaati: füüsik Merja Pukarilt, kirjanik Sveta Grigorjevalt ning muusikult ja heliloojalt Maria Faustilt.

Emadus on niivõrd universaalne asi, et selle laialdast halvustamist on raske ette kujutada. Võib küll kujutleda ühiskonda, kus inimeste taastootmine on korraldatud kuidagi teisiti, ja see ongi ulmekirjanduses armastatud motiiv, autorist sõltuvalt kas utoopiline või düstoopiline. Praktikasse pole see aga seni jõudnud ja emadus on pigem norm (2018. aasta 1. jaanuari seisuga olid 77 protsenti Eestis elavatest naistest emad). Küll muutub see, missugust emadust me täpselt väärtustame, kus on selle piirid ja mis on selle kontekst. Näiteks mis tingimustes on lubatud emaks saada, kas sellest võib loobuda, kas emaduse kõrvale mahub ka midagi muud ning kas ka isadusel on mingi roll.