Katoliku kiriku pressiesindaja Marge Paas viitab 2018. aasta kalendrile, mis jäänud septembri peale, ja ütleb, et see näitab, kui väga ootas isa Vello Salo paavst Franciscuse visiiti Eestisse. «Ta elu soov oli, et ta veel näeks elus Peetrust. Niipea, kui Franciscus ära käis, hakkas nõrgaks jääma, siit edasi ta kalendrit enam ei keeranud,» sõnab Paas. Salo suri 2019. aasta 21. aprillil. Mullu augustis sisenes Paas tuntud Eesti katoliku vaimulikule elu kahe viimase kümnendi ajal koduks olnud Pirita kloostri tubadesse ja sama hästi kui elas seal jõuludeni. Tema ülesanne oli sorteerida Salost jäänud materjalid ja seada sisse mälestustuba.
Vello Salo toas valitseb tema vaikne vaimsus
«Ma ei saanud kohe alguses üldse tööd alustada. Võttis kuid, enne kui elasin sisse,» meenutab Paas. Sissejuhatuseks tegi ta tolles kambris enda pooleliolevat tööd – uurimust Eesti esimese reformatsioonijärgse katoliku piiskopi, 1942. aastal Kirovi vangilaagris surnud Eduard Profittlichi elust.
«Lihtsalt käisin siin töötamas,» ütleb Paas. «Hingeliselt ei olnud kerge hakata vaimuliku tuba koristama ja tema asju sorteerima.»
Paasi kinnitab, et arusaam sellest, kes Salo oli, muutus tema tuba kraamides. «Me teame filmist või telest isa Vellot – naljamees, võitlejamees, Eesti mees, vaimulik. Mulle tundub, et tegelikult oli ta iseenesest üsna vaga ja vaikne. Tuli siia ruumi, nokitses, oli omaette. Tagasihoidlik, lihtne inimene. Tal ei olnud eriti isiklikke esemeid. Vaimuliku riided ja mõned üksikud asjad. Enamik olid raamatud ja paberid,» räägib Paas.
Kes nüüd Piritale Salo tuba vaatama läheb, näeb vitriinitäit teenetemärke. Omaniku eluajal need kusagil nähtaval kohal ei rippunud. «Need ma leidsin lihtsalt kuskilt sahtlipõhjast. Villase soki seest. No kus sa ikka hoiad neid?» naerab Paas.