«Ma ei saanud kohe alguses üldse tööd alustada. Võttis kuid, enne kui elasin sisse,» meenutab Paas. Sissejuhatuseks tegi ta tolles kambris enda pooleliolevat tööd – uurimust Eesti esimese reformatsioonijärgse katoliku piiskopi, 1942. aastal Kirovi vangilaagris surnud Eduard Profittlichi elust.
«Lihtsalt käisin siin töötamas,» ütleb Paas. «Hingeliselt ei olnud kerge hakata vaimuliku tuba koristama ja tema asju sorteerima.»
Paasi kinnitab, et arusaam sellest, kes Salo oli, muutus tema tuba kraamides. «Me teame filmist või telest isa Vellot – naljamees, võitlejamees, Eesti mees, vaimulik. Mulle tundub, et tegelikult oli ta iseenesest üsna vaga ja vaikne. Tuli siia ruumi, nokitses, oli omaette. Tagasihoidlik, lihtne inimene. Tal ei olnud eriti isiklikke esemeid. Vaimuliku riided ja mõned üksikud asjad. Enamik olid raamatud ja paberid,» räägib Paas.
Kes nüüd Piritale Salo tuba vaatama läheb, näeb vitriinitäit teenetemärke. Omaniku eluajal need kusagil nähtaval kohal ei rippunud. «Need ma leidsin lihtsalt kuskilt sahtlipõhjast. Villase soki seest. No kus sa ikka hoiad neid?» naerab Paas.
Töö Profittlichi Eesti esimeseks pühakuks kuulutamise postulaatorina oli mitmeti põhjus, miks Paas Salo ruumide sättijaks sattus. «Minul oli vaja 1930ndate Eesti kiriku ajalooga seotud materjale. See langeski kokku – sul on vaja oma uurimiseks mingeid materjale, selge, siis tee tuba korda,» räägib ta.