VIDEO ⟩ Kunst sinu ümber. Hittnäituste kuraator Kati Ilves: «Ma ei alahindaks massivaimustust»

Kuraator Kati Ilves Kumu kunstimuuseumis. Foto: Sander Ilvest

Kuraator Kati Ilves, kelle peamine huvi on tehnoloogia ja pildikeele suhe, on Eesti publiku ette toonud mitu põnevat suurnäitust, näiteks Ryoji Ikeda «Supersümmeetria», aga ka loonud ise selliseid kombinatsioone nagu Rick Owens & ­Tommy Cash ning kureerinud silmapaistvaid isikunäitusi nii ­Katja Novitskova, Merike Estna kui ka paljude teistega. Ilvese kuraatoripraktika on laiahaardeline ja olgugi et viimased kaheksa aastat on ta pühendanud Kumule, on tema tegemisi näha olnud ka rahvusvahelisel areenil.

Kohtume Katiga ühel sügi­se­sel pärastlõunal ja uurime ­tema käest, mida tehakse ja ­mõeldakse muuseumis, kuidas ­praegused hektilised ajad töötegemist mõjutavad ja kuhupoole Eesti kunst liigub.

Maria Arusoo: Oled juba pikalt töötanud Eesti suurimas kunstimuuseumis, mis sind kuraatorina huvitab ja millised su argipäevad välja näevad?

Suure institutsiooni kuraatorina jõuab aastate jooksul käsitleda väga palju huvitavaid teemasid. Üks mu põhilisi fookusi on maailma nägemine läbi tehnoloogilise filtri ehk inimtekkeliste tegurite mõju nii keskkonnale, inimesele endale kui ka visuaalkultuurile – uut sorti pildikeeled ja nende haardeulatus.

Kaasaegse kunsti kuraatori töö ongi mingisuguse ajakohase tendentsi sõnastamine kunstnike loomingu kaudu. See amet on aga mitmekülgne ja ­paljude vastutusaladega. Rutiini ei ole ja päevad pole vennad. Väga eriline on alati see aeg, kui ­näitust installeeritakse: see on pika protsessi lõppfaas, kus sisuliselt midagi enam muuta ei saa, aga silme all hakkab kuju võtma see, mis on varem eksisteerinud ainult sinu peas.

Kui näitus on avatud, hakkab kohe järgmise ettevalmistus – see on pidev ring. Näitust ette valmistades veedan mõnikord päevi kunstnike stuudiotes või istun vaikselt kabinetis ja teen uurimistööd. Uurimistöö on mind viinud ka komandeeringutesse Tõstamaast Tokyoni ja väga erinevate inimeste ning institutsioonide juurde. Argipäeva elementaarne osa on ka erialameedia tarbimine ja ­näitustel käimine, teiste kuraatoritega kontaktis olemine ning nende teemade kohta lugemine, mis laiemalt huvi pakuvad.

Arusoo: Vastutad Kumus kaasaegse kunsti suuna eest. Kuidas luua paljudele sobivat, kuid samas mitmekülgset programmi, mis kõnetaks nii eriala eksperte kui ka kunstihuvilisi laiemalt?

Programmi tegemine ja näituste väljatöötamine algab küsimu­sest, millise teema nähtavaks tegemine on praegu kõige aktuaalsem ja milliste teoste või autoritega seda teha. Tähtis on selle juures, et endal oleks huvi­tav näitust kokku ­panna: sise­mine põlemine kandub üle lõpp­tulemusse. Alati on asjal juures ka mingi X-faktor, ­mida võib nimetada intuitsiooniks või mustaks maagiaks, sest ka kõige kogenum kuraator ei suuda lõpuni prognoosida, mis hakkab juhtuma siis, kui näitus(ed) on avatud.

Sten Ojavee: Oled tegelenud ka moe ja muusikaga, praegu uurid reivi- ja klubikultuuri. Sageli kuuluvad need nähtused rohkem kultuurivälja äärealadele kui see, mida üldiselt on harjutud kunstimuuseumites nägema. Mis sind nende juures huvitab?

Moe puhul on mulle tähtis visuaalne kogemus, see on peamiselt ihapõhiselt töötav meedium. Moes on oluline tabada, millele inimesed ja ühiskond reageerivad. Kunstis on ­autoril suurem vabadus end ümbritsevast välja lülitada. Mood – ­nagu ka subkultuurid – võimaldab tuua nähtavale tendentse, milles ühiskond pole veel kokku leppinud. Usun väga tugevalt visuaalse manifestatiivsuse jõudu.

Reivi fenomeni vastu olen huvi tundnud juba pikalt. Osaliselt on see kindlasti seotud mu enda peokogemusega – olen üritanud seda kehalist seisundit lahti mõtestada –, aga ennekõike paelub mind sellise isetekke­lise ja äärmusliku ­peokultuuri juures selle mitmetahulisus. Reivipidu on enamasti ­paheline keskkond, aga kogemuslikult puhastav – selles on šamanistlikku väge.