Milline on lähim vorm teatrile? See oli küsimus, millele otsis kevadel vastust Läti noorema põlvkonna silmapaistev lavastaja Valters Sīlis. Eesti publikulegi tuttav teatritegija möönab, et veebiteater ei asenda nn päris teatrit, kuid koroonahirmus suletud saalid panid nii teda kui ka tema kolleege otsima seda õiget etenduskogemust virtuaalmaailmas. Nii loeti Lätiski «Dekameroni», lavastati teatrimajas vaime mängivate näitlejatega väikseid videotükke, pakuti rääkivate peade kuuldemänge Zoomi keskkonnas; loomulikult lugesid teatritegijad sotsiaalmeedias muinasjutte, jagasid soovitusi, samuti toimusid mitmesugused arutelud jne.
Tellijale
Teater on see, mida saab rikkuda
Kõik see kõlab Eestis toimunuga sarnaselt. Kuid erinevalt Eestist tabas naaberriiki kevadise pausi ajal veebilavastuste buum – kui meil saab neid kokku lugeda peaaegu ainult ühe käe sõrmedel, siis Lätis loodi virtuaalprojektide tarvis tänavustel teatriauhindadel lausa oma kategooria.