:format(webp)/nginx/o/2020/11/20/13486916t1h402a.jpg)
Peagi pool sajandit tegutsenud, raskemaid ja kergemaid aegu läbi elanud Austraalia bändi AC/DC puhul polegi ehk peamine see, mida nende uus kauamängiv sisaldab. Peamine on, et ikka ilmus. AC/DC on maskuliinse vaba vaimu väljendus ja registreeritud kaubamärk ühtaegu. Meeskujud kui eeskujud.
Möödunud laupäeval Postimehe nädala plaat olnud AC/DC kaasmaalanna Kylie Minogue on olnud teatavas ajakriitilises muutumises läbi kümnendite või isegi lühemate perioodide vältel ning proovib iga uue albumiga midagi uut pakkuda, mis õnnestub tegelikult üsna hästi.
AC/DC on valinud teise, konservatiivsema tee. Nende karjääri seitsmeteistkümnenda stuudioalbumi ava- ja ühtlasi nimiloo esimese paarikümne sekundiga on asi ülejäänud tosina pala ja neljakümne minuti suhtes täiesti klaar. See on täpselt sama AC/DC, täpselt sama teatraalne ja raevukas, higine töölisklassi macho-punt nagu nelja aastakümne eest, mil ilmus bändi globaalne läbimurdealbum «Back In Black», kus purjuspäi oma oksesse lämbunud senise laulja Bon Scotti asemel haaras mikrofoni rämedalt rusikasse lõugav Brian Johnson. Isegi sellel kaugel kümnendil tundus rock’i-kriitikutele, et veel samm edasi ja bänd muutub surmtõsiseks metal’i-paroodiaks, kuid nii ei läinud. Nende kompromissitus sai kuulsaks (ja vahel isegi kurikuulsaks) ning nagu lõpuks rahulolevalt nenditi, rokkis AC/DC ikka täiega. Seda teevad nad praegugi. Jõulised kitarririfid, mitte ülemäära komplitseeritud trummid ja jõuline vokaal pole kuhugi kadunud. Eksimine ei ole lihtsalt meeste palganumbri sees, fänne reeta ei saa ega tohigi ning AC/DC käriseb, müriseb ja lõugab täpselt sama uhkelt nagu mullu ja muiste. Sellest pole vähimatki, et avapala «Power Up» kõlab kaunikesti sarnaselt looga «Thunderstruck» (1990), mis omakorda kõlas kaunikesti sarnaselt palaga «Back In Black» (1980).
Nii pika ja nii menuka koosluse puhul on alati tegemist omamoodi isekorrigeeruva bändiga, kuid AC/DC on katse-eksituse meetodil jõudnud veendumusele, et muutumine pole siiski nende teema. Siinkohal tasub meenutada bändi karjääri pisut piinlikku seika, kus süvenevat kuulmiskahjustust raviva solisti Brian Johnsoni asemel läks aastal 2016 maailmatuurile laulma Guns N’ Rosesi legendaarne frontman Axl Rose. Väga kõva tegija, kontserdipublik sai ühe piletiga justkui kaks legendi korraga, kuid iseenesest väga isikupärane vokalist Axl lihtsalt ei haakunud bändi keemia ja kontseptsiooniga.
Õigupoolest ei söandanud fännid oodata ka sellel sajandil üsna lagunemise äärel oleva bändi eelmisi albumeid, seda enam, et pärast AC/DC seni viimast plaati «Rock or Bust» (2014) kiskusid asjaolud veel komplitseeritumaks. Trummar Phil Rudd tunnistati kohtus süüdi tapmisähvarduses ja uimastite omamises. Bändi asutaja ja parem käsi, rütmikitarrist Malcolm Young suri aastal 2017. Sügisel 2020 on tagasi Brian Johnson (73), kes on alles hoidnud oma maika ja soni, Angus Young (65) kannab endiselt erakoolivormi ja teeb laval ikka uhkelt pardikõndi. Oma surnud onu Malcolm Youngi asemel haaras rütmikitarri bändi pesamuna, napilt 63-aastane Stevie Young. Praeguses muutuvas ja ebakindlas maailmas, kus tõde pole alati tõde ja vale pole ebatõde, on turvaline teada, et AC/DC oli, on ja jääb.
/nginx/o/2020/11/20/13486917t1h93e5.jpg)
ARVUSTUS
AC/DC
«Power Up»
Leidseplein Presse, B.V.
4/5
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)