:format(webp)/nginx/o/2020/11/19/13486372t1h67e7.jpg)
Erakorralise meditsiini arst-resident Kristel Liis Põdder avab uuringutele toetudes koroonaviiruse ohjes hoidmise vajalikkust ja erinevate ettevaatusabinõude efektiivsust.
Koroonameetmetest rääkides tuleb alustada kõige tähtsama ja lihtsama fakti teadvustamisest: käesolev pandeemia on reaalsus, mitte väljamõeldis. Reaalsus, mida on võimalik objektiivselt mõõta ja arvudes väljendada. Esimene arv, millest saame rääkida, on ametlikult registreeritud koroonajuhtumite ja -surmade arv. Toome näitena Euroopa: 19. novembri seisuga on Euroopa piirkonnas registreeritud 14 786 853 koroonajuhtumit ning 339 471 koroonasurma. Need arvud ei anna meile pandeemia ulatusest ja tegelikust mõjust aga täielikku ülevaadet. Et saada terviklikum pilt, peame vaatama sellist näitajat nagu liigsuremus (excess mortality).
Liigsuremus on uuritava perioodi jooksul esinenud reaalsete surmade arvu ning varem ennustatud surmade arvu vahe. Lihtsamini öeldes, kui teame eelmiste aastate surmajuhtumite arvu mingis riigis (siia on sisse arvatud kõik surmapõhjused), siis võime üldiselt eeldada, et järgmistel aastatel sureb samas riigis umbes sama palju inimesi – seda aga ainult siis, kui ühiskonda ei taba mõni surmav haigus või muu katastroof. Toon jällegi näite Euroopast (26 riigi põhjal, kes edastavad andmeid EuroMOMO-le).
2018. aastal oli aasta 46. nädalaks Euroopas 116 619 üleliigset surma, 2019. aastal 62 697. Aastal 2020 on meil aga käesolevaks ehk 46. nädalaks koguni 258 609 üleliigset surmajuhtumit – see on varasemate aastatega võrreldes suur kasv! Ehk siis saame järeldada, et ühiskonda on tabanud mingi erakordne katastroof. Tavaliselt langevad liigsuremuse tipud Euroopas gripihooajale ning on ka tublisti väiksemad (seda ka kahel eelneval aastal), kuid aastal 2020 kuhjusid rohked üleliigsed surmad märtsi ning aprilli – täpselt koroonakriisi keskmesse.
Liigsuremuse kui näitaja suur eelis on see, et liigsuremus arvestab ka neid koroonasurmasid, mis olid jäänud diagnoosimata või raporteerimata – nt kodus surnud inimesed, kellel polnud koroonaproovi tehtud. Lisaks võtab liigsuremus arvesse ka muud surmad, mis pole põhjustatud otseselt koroonaviiruse nakkusest, kuid on sellega siiski kaudselt seotud, näiteks südameinfarkti surnud inimesed, kes ei pääsenud meditsiinisüsteemi ülekoormatuse ja haiglate ületäitumuse tõttu õigel ajal ravile. Seetõttu annabki liigsuremuse hindamine meile pandeemia kogumõjust parema pildi.
Meditsiinisüsteemi ressursid on piiratud ja koroonat mitte ohjeldades põhjustame mõttetu ja välditava lisasuremuse.
Väga suures ohus on meditsiinitöötajad ise, kes moodustavad haigestunutest lausa 10–20 protsenti. On olnud ka riike, kus arstiabi osutajad on pidanud haigena tööl käima.
Praeguse teise laine ajal on füüsilise vahemaa hoidmine ning näo ja ka silmade kaitsmine äärmiselt vajalik, et täielikku isolatsiooni ja liikumiskeeldu ära hoida.
Toon näite Ameerika Ühendriikidest. Tänavu oktoobris avaldati meditsiiniväljaandes JAMA uuring, kus võeti luubi alla 49 USA osariigi surmade arv aastatel 2014–2020. Leiti, et ajavahemikus 1. märts 2020 kuni 1. august 2020 suri USAs 20 protsenti rohkem inimesi, kui eelduste järgi oleks pidanud. Üleliigsete surmade arv oli 225 530. Nendest surmadest loeti kindlateks koroonasurmadeks 67 protsenti, ülejäänud surmadel olid muud põhjused (või oli tegu diagnoosimata koroonaga). Leiti, et statistiliselt oluline kasv oli veel kahel surmapõhjusel – südamehaigused ning dementsus/Alzheimeri tõbi. Võib arvata, et südamehaiged patsiendid ei saanud lihtsalt õigel ajal meditsiiniabi, kuna meditsiinisüsteemi ressursid – voodikohad, personal – olid hõivatud koroonahaigetega. Miks suri aga rohkem dementsuse all kannatavaid patsiente? Hooldekodud on kriisi ajal saanud tugeva hoobi. Sarnaselt Eestiga on üle kogu maailma olnud palju nakatunuid nii hoolealuste kui ka hooldekodu personali hulgas. Haigestunud personal tähendab aga vähem hooldusressurssi ehk lõpuks lihtsalt pole enam kedagi, kes hoolealuseid söömisel ja joomisel abistaks, neile ravimeid annaks ja seltskonda pakuks. Ilmselt mäletame veel kõik, kui uudistekanalid rääkisid Hispaania tragöödiast: sõjaväelased, kes saadeti hooldekodudele appi, leidsid eest hüljatud ja surnud eakad.
Viimased näited illustreerivad tegelikult väga hästi seda, miks me peame üritama koroonaviiruse levikut ohjeldada. Põhjus on lihtne: meditsiinisüsteemi ressursid on piiratud ning piiri ületamisel põhjustame mõttetu ja välditava lisasuremuse.
Suure, kontrollimatu koroonalaviini korral ei jätku meditsiiniabi kõigile, ei koroonapatsientidele ega teistele haigetele. Intensiivravikohti on Eestis 191. Koroonakriisi ajal konkureerivad nendele kohtadele nii koroonahaiged kui ka näiteks trauma- ja infarktihaiged. Ükski arst ei taha olla aga olukorras, kus ta peab otsustama, kes võidab konkursi: kes saab hingamisaparaadi, kes mitte. Ka personali arv on piiratud. Võime ju ventilaatoreid ja voodeid juurde osta, kuid spetsialistide arv, kes oskavad ventilaatorit kasutada ja patsiendi juhitava hingamise tagada, on samuti piiratud – sellise eriarsti väljakoolitamine kestab 10–11 aastat. Loomulikult on sama tähtsad ka õed ning hoolduspersonal. Samas on Eesti Õdede Liidu hinnangul meil puudu ligi 4000 õde.
Tuleb ka meeles pidada, et iga koroonapatsient, kellega meedikud kokku puutuvad, suurendab nende riski haigestuda. On leitud, et meditsiinitöötajad moodustavad Covid-19 juhtumitest 10–20 protsenti. Septembris 2020 avaldati meditsiiniväljaandes Lancet uuring, kus leiti, et USAs ja ÜKs oli meditsiinitöötajatel vähemalt kolm korda suurem risk Covid-19 nakkuseks kui üldpopulatsioonil. Üldpopulatsioonist suurem risk säilis ka siis, kui isikukaitsevahendeid kasutati õigesti. Haigestunud, surnud või eneseisolatsioonis viibivad meedikud süvendavad aga niigi põletavat personalipuudust. Seeläbi kannatavad paratamatult nii arstiabi kvaliteet kui ka kättesaadavus, kuna hõrenenud personal peab hakkama saama kasvanud töömahuga. Võime näiteks meenutada oktoobri lõpu uudiseid, mis rääkisid kohutavast olukorrast Belgias: Liège'i linnas on Covid-19 tõttu haigestunud ligi 25 protsenti meditsiinitöötajatest. Et vältida haiglasüsteemi kokkukukkumist ning tagada patsientidele arstiabi, paluti Covid-positiivsetel arstidel jätkata töötamist. Võime ilmselt ette kujutada, millist ohtu selline meeleheiteotsus nii meedikute kui ka patsientide tervisele kujutab.
Fakt on see, et kui soovime saada meditsiiniabi ka edaspidi, peame oma meditsiinitöötajaid ja süsteemi hoidma ning säästma, mitte sundima neid tegelema probleemiga, mis oleks suures osas välditav.
On selge, et mitte keegi meist ei soovi kevadise olukorra kordumist – sotsiaalset isolatsiooni ja elu peatumist. Ei meedikud ega ülejäänud ühiskond. Mitte keegi meist ei taha täieliku liikumispiirangu taaskehtestamist. Ja seda kurvastavam on, et koroonameetmete järgimist ja valitsuse soovitusi ei võeta täie tõsidusega. On ju teisi, palju lihtsamaid ja talutavamaid meetmeid, mida saaksime rakendada. Nii iseenese, oma lähedaste kui ka kogu ühiskonna kaitseks – ja ühiskonna lahtihoidmiseks. Kui me aga neid meetmeid pühendunult ja õigel ajal ei kasuta, võib täielik liikumispiirang mingil ajal osutuda paratamatuks.
Võib muidugi diskuteerida teemal, kas Eestis on koroonameetmed üldse vajalikud ja õigustatud. Praeguse seisuga on meil olnud 86 koroonasurma ning kevadel ei tõusnud oluliselt ka liigsuremus. Võiks justkui arvata, et järelikult polnud meetmed vajalikud? Selline loogika on aga äraspidine: kui meetmeid poleks rakendatud, oleks surnuid olnud mitu korda rohkem. Siinkohal võib mõningaid paralleele tuua näiteks vaktsineerimisega – vaktsiinid on oma edu ohvrid. Kuna tänu vaktsiinidele on paljud haigused haruldaseks muutunud, võivad inimesed hakata arvama, et vaktsiine pole enam vaja. Tegelikkus on aga vastupidine: vaktsiinvälditavate haiguste taandumine vaktsiinide tõttu tõestab immuniseerimise vajalikkust. Teiseks tõid kevadised koroonameetmed meile ka muud kasu: andsid riigile, meditsiinisüsteemile ja arstidele aega kohaneda, ressursse koguda ning haigust ja selle ravi tundma õppida. Maailmas on selle väärtusliku ajaga jõutud teha suuri samme ka tõhusa vaktsiini väljatöötamiseks.
Nüüd on käes teine laine. Mida saame ära teha, et pandeemiat kontrollida ning arstiabi jätkusuutlikkust ja kättesaadavust tagada?
/nginx/o/2020/05/06/13088039t1h4a22.jpg)
Juunis 2020 avaldati Lancetis üks viimase aja kõige tähtsamaid uuringuid: metaanalüüs, kus hinnati füüsilise vahemaa, näomaskide ning silmakaitse (prillid, visiirid) mõju nakatumisele. Metaanalüüs on meditsiinilise tõenduspõhisuse hierarhias kõige kõrgemal kohal ehk kõige tugevama võimaliku kaaluga uuring, kuna koondab järelduste tegemiseks võimalikult palju väiksemaid uuringuid. Seekord võeti kokku 16 riigi 172 uuringut, kus uuriti koroonaviiruste (SARS-CoV-2, SARS ja MERS) ülekandumist erinevate vastumeetmete kasutamisel.
Kõige tähtsamad tulemused olid järgmised. Füüsilise vahemaa hoidmine vähemalt ühe meetri jagu vähendas nakatumisvõimalust 82 protsenti. Iga järgmine meeter vähendas võimalust veel peaaegu kaks korda.
Näomaski kandmine vähendas nakatumisvõimalust 85 protsenti. Eraldi uuriti ka maskitüüpe: tavaline kirurgiline mask või samasugune (nt korduskasutatav puuvillast mask) vähendas nakatumisvõimalust 67 protsenti, N95 tüüpi mask 96 protsenti. Siinkohal on tähtis veel kord rõhutada, et uuriti just seda, kui hästi kaitses mask terveid inimesi nakatumise eest.
Kaitseprillide või visiiri kandmine vähendas nakatumisvõimalust 78 protsenti. Sellest kaitsemeetodist on hulga vähem räägitud, kuid tegelikult on loogiline, et see kaitseb meid: silmad on nt köhimisel levivatele piiskadele täpselt samasugune sissepääs nagu nina või suu.
Uuringutulemused ei jäta ruumi kõhklusteks. Füüsilise vahemaa hoidmine ja näomaski kandmine on teise laine ajal õigustatud ja äärmiselt vajalikud. Samuti oleks kasu silmade kaitsmisest.
Oktoobris 2020 avaldati Lancetis veel üks tähtis uuring. 131 riigi andmetel uuriti riiklike piirangute mõju koroonaviiruse R-kordajale. R-kordaja on arv, mis näitab, kui mitut inimest üks koroonahaige nakatab. Kui R-kordaja on alla ühe, hakkab epideemia taanduma, kui üle ühe, siis püsib/kasvab.
Leiti, et R-kordaja langustrendi tõid kaasa järgmised meetmed: koolide sulgemine, töökohtade sulgemine, avalike ürituste keelamine, nõue püsida kodus, riigisisesed liikumispiirangud. Statistiliselt oluliseks osutus neist küll ainult üks, nimelt avalike ürituste keelamine.
Lisaks uuriti, milliste piirangute lõpetamine tõi kaasa R-kordaja tõusutrendi. Need olid koolide töö osaline/täielik taastamine, avalike ürituste taaslubamine, rohkem kui kümne inimese kokkusaamise taaslubamine, kodus püsimise nõude leevendamine, liikumispiirangute leevendamine. Statistiliselt oluliseks osutus neist kaks: koolide taasavamine ning rohkem kui kümne inimese kokkusaamise lubamine.
Kokkuvõttes leidsid uurijad, et Covid-19 uue laine kontrollimisel saaks rakendada järgmist riiklikku strateegiat. Kui keelata avalikud üritused ning rohkem kui kümne inimese kogunemised, langeb R-kordaja 28 päeva möödudes 0,71 peale (nendest kahest meetmest oleks suurim võimalik võit). Kui sulgeme lisaks ka töökohad, langeb R-kordaja 28 päeva möödudes 0,62 peale. Riigisiseste liikumispiirangute kehtestamisel langeb R-kordaja 28 päeva möödudes 0,58 peale. Kui lisame kõigele eelnevale veel kodus püsimise nõude, langeb R-kordaja 28 päeva möödudes 0,48 peale.
Seega näitab teadus selgelt: kui rakendame hoolikalt, õigel ajal ja ühtse rindena isiklikke kaitsemeetmeid (füüsilise vahemaa hoidmine, kaitsemaskid ja kaitseprillid) ning kombineerime seda riiklike ja ühiskondlike meetmetega (avalike ürituste vältimine/keelamine, rohkem kui kümne inimesega kogunemiste vältimine), suudame suure tõenäosusega peatada epideemia ilma totaalsete ja halvavate piiranguteta.
Allikad:
:format(webp)/nginx/o/2020/11/19/13486372t1h67e7.jpg)