Mikael Raihhelgauz: ühtlaselt lõhestudes

Mikael Raihhelgauz. Foto: Erakogu

Kuigi üha enam väidetakse, et Eesti ühiskond on jõudnud polariseerumise tippu, on tülide põhjused varasematest tühisemad, kirjutab kolumnist Mikael Raihhelgauz.

«Nii meil kui ka teil on õiged eesmärgid, ainult [meie] meetodid on kuritegelikud,» ütleb Sergei Muravjov-Apostol, üks dekabristide ülestõusu eestvedajatest tsaar Nikolai I-le julgelt silma vaadates. Noormees ei loobu oma väärikusest, ta ei palu andestust ega anu armu, aga südames mõistab, et mäss oli eos kasutu algatus, kuna uus keiser kehastab nagunii kõiki valgustusajastu ideaale. Hukkamise käigus, kui kaela tõmmatud köis kogemata rebeneb ja surmaotsuse täideviijad asuvad uut nööri otsima, meenutab läbikukkunud revolutsionäär härdusega aegu, mil oli tsaarile kuulekas ja sai ustavalt oma kodumaad teenida.

Kirjeldatud stseenil ei ole ajalooga midagi pistmist. Kõik see on režissöör Andrei Kravtšuki ja produtsent Konstantin Ernsti (kes on muuhulgas Pervõi Kanali direktor) hästi rahastatud fantaasia vili, mis jõudis laiema publiku silme ette 2019. aastal filmis «Pääste Liit». Tegelikkuses jäi Muravjov-Apostol lõpuni tsaari vaenlaseks – kõik, kes teda küsitlesid, andsid tunnistust revolutsionääri vankumatust usust vajadusse võidelda monarhistliku türannia vastu. Filmi autorite motivatsioon on aga mõistetav. Ülevalt tuli tellimus edastada idee, et isake tsaar on hea ja ükski protestiavaldus ei ole midagi muud kui katse konstruktiivset dialoogi ning hooliva võimu tööd saboteerida.