PÖFF ⟩ Mällu sööbiv film mälukaotusest

Florian Zelleri filmi «Isa» vajutab valupunktidele, millest tihti on lihtsam mööda vaadata. Suurepärast tööd teevad Olivia Colman ja Anthony Hopkins. Foto: Filmikaader

Klassikalise muusika väljapeetud rütm juhatab meid Anthony (Anthony Hopkins) maailma. Veel praegugi võib tema ümbrusest ja hoiakust välja lugeda rahuldust pakkuvalt elatud elu märke. Maast laeni raamaturiiulid, reisidelt kogutud taiesed ja lihvitud maitse kõnelevad nii jõukusest kui ka intellektuaalsest pagasist. On sel aga tähtust, kui oma kambrist väljudes ei ole mehel aimugi, kus või kellega ta viibib? Dementsus on jätnud Anthony mällu vaid fragmendid – mälukillud, mille põhjal tuleb reaalsus igal hommikul uuesti konstrueerida.

Linaloo rütm matkib Anthony teadvuses toimuvat. Sarnaselt 80ndates eluaastates härrasmehega ei tea me korteriust avades alati, kes või mis asub teisel pool. On seal hooldusõde? Tütar? Astub ta elutoast haiglasse? Rafineeritud olustiku taustal kulmineeruv teadmatus tekitab pinge, sundides meid kohati segadusest õlgu väristama. Eesmärk on panna vaataja tundma end sama nurkasurutult kui Anthony, kes valemälu lõksus ahastab. Anthony Hopkins kannab hääbuva mehe rolli seejuures välja filigraansusega, mille eest ennustavad mõned talle juba praegu Oscarit.

Vaimsest kustumisest on mõjusaid draamasid loodud varemgi. «Siiski veel Alice» (2014) käsitleb teemat sama haaravalt. Küll on toimunud nihe fookuses.