Juhtkiri ⟩ Repsi moraalne kompassitus

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Pika demokraatiakogemusega Rootsis astus 1990ndate keskpaigas ametist tagasi toonane asepeaminister Mona Sahlin, kuna oli korduvalt kuritarvitanud krediitkaarti, mis oli mõeldud ametialaseks kasutuseks. Seda tegi ta avalikkuse survel, kui oli kandnud märkimisväärse summa riigikassasse.

Tuleme kodusesse Eestisse. Kui minister kasutab maksumaksja raha eraeluliste murede lahendamiseks ja leiab lisaks aega ametiautoga Horvaatias puhkamas käia, siis selle ees ei saa silmi kinni pigistada, vaatamata leevendavatele ja inimlikele asjaoludele.

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps on mitmeski mõttes tähelepanuväärne poliitik, kes on seni olnud paljudele edasipüüdlikele naistele suureks eeskujuks. Kõrgelt haritud kuue lapse ema on edukalt suutnud karjääriredelil üles ronida ning on juhtinud Eesti hariduselu ajal, mil kurikaval viirus ähvardab tavapärase õppetöö koolides nurjata.

Inimlikult on mõistetav, et intensiivse ja vastutusrikka töö kõrvalt on väga raske korraldada oma laste kooli ja huviringidesse jõudmist. Ilmselt teavad seda väga paljud teisedki lapsevanemad, kes on igal hommikul ja õhtul samasuguses olukorras. Empaatia ülesnäitamine on täiesti loomulik reaktsioon ja sellisena aktsepteeritav, kuid samas ei tohiks ükski rahva teenistuses olija segi ajada era- ja tööelu. Hästi toimivas õigusriigis peavad olema selged piirid maksumaksja rahaga ümberkäimiseks. Kui ühest kohast järele anda, võib edaspidi kannatada kogu avaliku sektori usaldusväärsus ja läbipaistvus.

Valitsus peaks võtma selge seisukoha nii ministri jätkamise kui ka hüvede väärkasutamise kohta.

Mida võiksid praegu tunda need üksikemad, kes on laste kasvatamise nimel pidanud tõepoolest loobuma paremast haridusest ja töökohast ning kelle endine elukaaslane ei kavatsegi rahaliselt panustada oma võsukeste üleskasvatamisse? Kahjuks on selliseid õnnetuid naisi meie maal palju, aga neil ei ole ministripalka. Repsil on hästi läinud, ent seda enam jääb arusaamatuks, miks on vaja niigi suurtele privileegidele ja ametiga kaasnevatele hüvedele lisaks pista veel käsi riigi rahakotti.

Minister oleks pidanud ajakirjandusega suheldes olema algusest peale aus. Kui korruptiivne tegevus on kaudselt seotud lastega, siis on ajakirjandus mõneti kahvlis, sest teo paljastamine kaasab ka neid. Ometi ei saa lapsed olla automaatselt kaitsekilbiks ja alibiks.

Selle asemel, et skandaali puhkemise järel võtta poliitiline vastutus ja lahkuda ametist, on Reps asunud PR-strateegiate abil usinasti laveerima. Tema kolleegid näivad olevat lojaalsed nii ministeeriumis kui ka erakonna sees, mistõttu kiirest taandumisest on veel vara rääkida.

Valitsus peaks siinkohal võtma selge seisukoha nii ministri jätkamise kui ka hüvede väärkasutamise suhtes, sest sellise käitumise sallimisel on kurvad tagajärjed Eestile kui õigusriigile, kus reeglid peavad kehtima kõigile ühtviisi. Sisuliselt on meil ühiskonnana valida kahe tee vahel: kas liigume korruptsiooniohu vältimisel lääneliku poliitikakultuuri poole või jäämegi vaimselt kinni Nõukogude okupatsiooni mõttemallidesse, kus peeti täiesti normaalseks ametiasutuse varast endalegi midagi tasku pista.