Alustuseks ilmaoludest, mis soodustavad õhukvaliteedi halvenemist: sageli on vaja antitsükloni (kõrgrõhkkonna) olemasolu, sest sellega on enamasti seotud rahulik ilm. Antitsüklonid on keskmiselt suuremad kui tsüklonid (madalrõhkkonnad), mistõttu nende läbimõõt on sageli tuhandeid kilomeetreid ja liikumine aeglasem. Seetõttu paiknevad neis ka isobaarid (samarõhujooned) hõredamalt, mistõttu on õhu horisontaalne liikumine ehk tuul nõrgem.
Antitsükloni keskosas, aga ka harja teljel, kus baariline gradient on kõige väiksem, võib sootuks valitseda tuulevaikus. Antitsükloniga on seotud õhu ulatuslik laskumine. See algab juba tropopausi lähedalt ja on tugevaim antitsükloni keskosas, kus rõhk on kõige kõrgem. Sellise õhu liikumisega on seotud laskumisinversioon, mis tekib adiabaatilise soojenemise tõttu: laskumisel surutakse õhk kokku ja seetõttu temperatuur tõuseb. Siit tuleneb ka põhjus, miks antitsüklonites on tavaliselt vähe pilvi: leidub vaid piirkihi pilvi ehk madalaid kiht- ja kihtrünkpilvi.
Antitsükloniga seotud inversioon on sudu tekkimisel võtmetähtsusega. Inversioon(ikiht) tähendab seda, et kõrgusega tõuseb õhutemperatuur, vastupidi tavalisele olukorrale, kus temperatuur ülalpool langeb. Inversiooni esinemine on seotud jahtumisega, sest siis tekib aluspinna lähedal külm õhukiht, mille kohale jääb soojem õhk, ja see nähtus areneb eeskätt öösel või talvel suurtel laiuskraadidel. Inversioonikiht takistab õhu segunemist ja soodustab linnapiirkonnas saaste kogunemist.
Samuti põhjustab inversioon sageli pilves ja sompus ilma (inglise keeles on selle kohta isegi olemas kindel väljend: anticyclonic gloom), seega ei ole siis antitsüklonile omaseks peetavat selget ilma.