Jaanalinnust pere lemmiklooma ei saa

Innar Rohtsalu on need jaanalinnud tibust peale üles kasvatanud, kuid aedikusse ta ei sisene, isegi söötmiseks on oma süsteem välja töötatud, et lindudega ei peaks kokku puutuma. Foto: Riina Martinson

Imaveres asuva Sassi talus elab 30 jaanalindu. Farmi peremees Innar Rohtsalu rääkis, et jaanalinnud elavad umbes 70 aastat, tema linnud on paarkümmend aastat vanad.

Kui veel kümmekond aastat tagasi oli Eestis kümneid jaanalinnukasvatajaid, siis nüüd on suurematest alles jäänud paar, mõne üksiku jaanalinnu pidajaid on Eestis siiski omajagu. Ehkki jaanalindu pidada poleks ülemäära keeruline, ei sobi need linnud siiski lemmikloomaks. Isegi kui tibust peale lindu nunnutada ja süles hoida, ei kasva sellest inimsõbralikku lindu. Lihtsalt suursugune ja uhke lind, keda imetleda.

Isegi mune korjateski on hädavajalikud kiired jalad. Rohtsalu rääkis, et ta ei lähe ilma hädavajaduseta aedikusse sisse, toitmiseks on tal oma süsteem välja töötatud, et lindudega kokku ei peaks puutuma. „Enda turvalisuse huvides sees ei käi,” kinnitas ta.

Jaanalinnu pidamine eeldab suurt maa-ala ja korralikku lauta. Söövad linnud jõusööta ja rohtu. Linnud võiksid olla aasta läbi karjamaal, aga kui on libe, siis linde välja lasta ei tohi, sest luumurrud on ohtlikud, neid murtud jalgu ju kipsi ei pane. Külma jaanalinnud ei karda, kui nende jaoks liialt külmaks läheb, otsivad ise laudast soojemat paika. „Kui on libe või lumetuisk tulemas, meelitan nad sisse ja panen ukse kinni,” sõnas Rohtsalu.

Kui kanu kimbutavad praegu paljud haiguseid, siis jaanalindudega seda muret pole. „Nad on ju dinosauruste järelkäijad, need on tugevad,” muheles Rohtsalu.