Liigirikkaimad põllumullad on Lääne-Eestis ja vaesemad Pandivere ümbruses

Mullaproove uurinud Tanel Vahter leidis, et elurikkuse soodustamise koha pealt maheviljelus tõepoolest töötab, teisalt on mahepõldudel suurem ka patogeensete ehk haigusi põhjustavate seente mitmekesisus. Foto: Erakogu

Mulla seeneelustiku poolest on rikkaimad Lääne-Eesti püsirohumaad ja kõige vähem liike leiab Eesti viljakamatel maadel Järva- ja Lääne-Virumaa tavaviljeluse põldudel. Samas seisus olid Jõgevamaa põllud, Lõuna-Eesti põllud on mõnevõrra liigirikkamad.

Nii selgus kaks aastat kestnud mullaseente uuringust, mille tarbeks koguti mulla­proove 218 uuringualalt üle Eesti.

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis tehtud uurimistöö keskendus mulla seeneelustiku liigirikkuse, majandamismeetmete ja keskkonnatingimuste seostele. Selleks kasutati vabatahtlike põllumajandustootjate põlde ja püsirohumaid, mille mulla­proovidele tehti DNA-analüüsid seenekoosluse määramiseks, selgitas projekti juht­autor Inga Hiiesalu.

Kokku leiti põllumuldadest 3194 seeneliiki, sealhulgas 169 arbuskulaarset mükoriisat moodustavat krohmseene liiki. Uuringus tuvastati kaks krohmseene liiki, mida maailmas varem leitud ei ole.

Krohmseentele pööratigi uuringus erilist tähelepanu, kuna need moodustavad vastastikku kasulikku kooselu ehk mükoriisat enamike meie kultuurtaimedega. „Taimed varustavad krohmseeni fotosünteesi produktidega ning saavad seentelt vastu mulla toiteaineid ja kaitset stressi, sealhulgas haigustekitajate eest,” selgitas projekti põhitäitja Tanel Vahter. „Nii on see toiminud juba taimede maismaale kolimise ajast ning on taimetervise ja mulla viljakuse perspektiivist ülioluline tänapäevalgi.”

Liigirikkaimad on püsirohumaad

Kuna püsirohumaad on põldudest väiksema majandamisintensiivsusega, on nende omavaheline liigirikkuse suhe põldudel kaduma läinud mulla­elus­tiku indikaator. Põldude ja rohumaade liigirikkuse suhe oli väikseim Pandivere ümbruses ning suurim Lääne-Eestis. Kui Lääne-Eesti põldudel oli piirkondlik liigirikkus vaid 6 protsenti väiksem kui püsirohumaadel, siis Pandivere piirkonnas on vahe kärisenud 32 protsendini.

„Tulemus ei ole üllatav. On loogiline, et viljakamate muldadega piirkondades on tootmine olnud ajalooliselt intensiivsem ja jätnud mullaelustikule suurema jälje,” tõdes Hiiesalu.